Kuidas ma kaotasin oma südame Atylale. 1. osa
Horisondilt kerkisid üle mitme kuu vihmapilved just siis kui sadamast väljusime, ning tõid endaga kaasa ootamatu tuule. Taevas pöördus tumehalliks ning taamal oli näha äikese välgatusi. See ei morjendanud aga Atyla meeskonda, kaheksat põhimeeskonna liiget ja 12 noort vabatahtliku, kes olid seiklusteks valmis. Meil, vabatahtlikel, varasem purejtamise kogemus enamasti puudus ning nüüd kahemastilise vanaaegse purjelaeva pardal veedetud päevad tõotasid tulla meeleolukad. Istun oma kois, ühes seitsmest kardinatega eraldatud magamisasemest krigisevas, hämaras ruumis. Istumiseks on seda tegelikult vale nimetada, ainus asend, kuidas siin ellu jääda, on LAMAMINE! Seega LAMA igal võimalusel, sest muidu lööb merehaigus sind rängalt. Minuni jõudis just Signe, kes naasis tekilt oma kahetunniselt vahetuselt ja ütles, et on juba mitu korda oksendanud. Minu vahetus kestab õhtul kella kaheksast südaööni, aga õnneks on sinnani veel kaks tundi aega. Eks näis, mis näoga ma sealt tagasi tulen. S...