Kuidas ma kaotasin oma südame Atylale. 1. osa

Horisondilt kerkisid üle mitme kuu vihmapilved just siis kui sadamast väljusime, ning tõid endaga kaasa ootamatu tuule. Taevas pöördus tumehalliks ning taamal oli näha äikese välgatusi. See ei morjendanud aga Atyla meeskonda, kaheksat põhimeeskonna liiget ja 12 noort vabatahtliku, kes olid seiklusteks valmis. Meil, vabatahtlikel, varasem purejtamise kogemus enamasti puudus ning nüüd kahemastilise vanaaegse purjelaeva pardal veedetud päevad tõotasid tulla meeleolukad. 

Istun oma kois, ühes seitsmest kardinatega eraldatud magamisasemest krigisevas, hämaras ruumis. Istumiseks on seda tegelikult vale nimetada, ainus asend, kuidas siin ellu jääda, on LAMAMINE! Seega LAMA igal võimalusel, sest muidu lööb merehaigus sind rängalt. Minuni jõudis just Signe, kes naasis tekilt oma kahetunniselt vahetuselt ja ütles, et on juba mitu korda oksendanud. Minu vahetus kestab õhtul kella kaheksast südaööni, aga õnneks on sinnani veel kaks tundi aega. Eks näis, mis näoga ma sealt tagasi tulen. 

Sadamast väljudes pöördusid lained õige pea suureks. Meile, purjeõppuritele, tehti purje heiskamise ja nööride kerimise tund. Esimesed langesid juba siis ja veetsid ülejäänud tunni ahtris üle reelingu ääre kummardades. Vapramad pidasid vastu, kuid ka mina pidasin pärast tundi kõige targemaks oma koisse suunduda ja jõudu säästa. 

Pugesin endale eraldatud urgu ja tundsin, kuidas Atyla end lainetest läbi murrab. Laeva kriiksumine, kolksatused ja mootori mürin saateks, jäin magama. Tunni pärast ärgates avastasin oma üllatuseks, et kogu vabatahtlike meeskond oli kusagil pikkupidises asendis, laevas valitses üldine vaikus. Suundusin tekile, kust leidsin 24-aastase jutuka tüdruku Helene ja Hannese, 19-aastase Reaalkooli õpilase. Istusin nende seltskonda ja vaatasime koos, kuidas Atyla üle lainete murrab. Omades küll mõningast purjetamise kogemust, ei olnud ma nii suuri laineid veel elus kogenud. Lisaks näis, et uskumatul kombel on laev vahepeal veel rohkem loksuma hakanud. Atyla kõikus ikka hirmuäratavalt. Soovisin, et mul oleks küünised, mida sügavale puidu sisse suruda. 

Lainete vaatamine oli kummaliselt rahustav, kuigi just nemad ju seda kakofooniat tekitasidki. Lebasime kõhuli veidi kõrgemal platvormil, näoga lainete suunas ja justkui surfasime üle lainete. Mind häiris mõte, et pean varsti tualetti minema. Liikumine on siin üpriski ebamugav ja teiseks eeldab see püsti tõusmist. LAMA elu eest! Ma ei ole kunagi merehaiguse tõttu oksendanud, aga tundisn, kuidas kõhus vaikselt keerama hakkab, niipea kui püsti tõusin. Kahetsen juba, et talvejopet kaasa ei võtnud, sest uskumatul kombel on 30-kraadisest palavusest tuule käes karastav jahedus saanud. Oma vahetusse minnes pean end korralikult ette valmistama. 

Niisiis lebasin kois ja valmistasin end vaimselt pardale minekuks ette. Sokid ja taskulambi olin jope taskusse juba varem valmis seadnud. Ühe otsaga oleks riiete otsimine ja selga panemine mõeldamatu olnud. Sellise loksumise juures oli mul tegutsemiseks aega umbes minut, enne kui pidin elu eest pikali heitma, et mitte oma tegevustesse WC-poti kallistamise näol üht vahepeatust teha. Niimoodi tegutsemise ja lamamise tsüklite keskel, leidis kapten mu põrandal lamamas, pea spordikotile toetatud. Ta avaldas mõningast muret, kuid selgitasin, et ei tunne end hästi ja ta lahkus mõistvalt. Järjekordne algaja. 

Uuesti püsti. Pluus, kummikud, püksid, pusa... Jopeni ei jõudnudki, tuli vetsu joosta. Vaarusin kemmergust välja ja üritasin pooleldi tasakaalu hoides, pooleldi istudes endale lugematust arvust rihmadest koosnevaid kaitserakmeid selga ajada. Veel üks kiire vahepeatus WC-sse. Loobusin riietumisest ja suundusin, tuli takus, tekile. 

Tekil oli parem, enamus merehaigeid olid sinna pagenud. Panin tähele, et minutipikkune intervall pikenes tekil paarikümne minuti peale. Siiski ühinesin mingil hetkel Signega, kes oli reelingu ääres kalasid toitmas. Pagan, ma pean ikka õppima seda asja veel. Ma ei olnud arvestanud tuule suunaga ja vaene Signe sai kõik enda peale. Vabandasin, aga ei suutnud end tol hetkel enam hullemini tunda. Ta ei olnud pahane, oli juba niigi lögaga koos. Suundusime koos teki tagaossa, kus üritasime esialgu istuda, seejärel aja loobusime ja heisime pikali põrandale. Rakmetega lebamine oli ebamugav, metallist karabiinid torkisid ja puit oli kõva. Siiski oli see ainus asend, kus sisikond vähegi sees püsis. Leidsin kõige parema oksendamise koha, kõhuli põrandal, pea üle laeva tagumise ääre. Seal oli täpselt selline tore auk kui pingi alt läbi pugeda, soovitan kõigile. 

Oma neljatunnise valvekorra veetsingi seal põrandal lebades. Laeva põhimeeskond oli väga abivalmis. Kokk Anna tõi mulle jope ja Signele sokid ning kaks tekki. Niimoodi kahe teki all külg-külje kõrval lebades, oli ka külm tuul enam-vähem talutav. Kui vasak külg hakkas juba liialt valutama, tuli keerata paremale, ja vastupidi. Selili olla ei tahtnud, karabiinid torkisid siis liialt. Jäin mitmel korral magama, kuni laeva meeletu kõikumine meid jälle paarkümmend sentimeetrit mere suunas libistas. Nihutasime end jälle tagasi ja uus ring algas otsast peale. Aeg-ajalt pistsin pea teki alt välja ja nägin, et taevas oli roosakaks tõmbunud. Ainsad pilved olid taeva ja mere piirile kogunenud ning marssisid seal justkui kari elevante. Ilus oli.

Tund aega pärast oma valvekorra lõppu ärkasin ja leidsin, et on piisavalt ohutu alla minna. Tekk? Pole aega! Hambapesu? Pole aega! LAMA nii ruttu kui võimalik! Tuba oli kottpime niikuinii.