Kuidas ma astronaudiks kandideerisin

Sirvisin huvist CV keskust. Mitte, et mul oli huvi tööd leida, aga soovisin lihtsalt kursis olla, mis turul toimub. Järsku vaatan, astronaut! Mis astronaut? Kuidas leiab astronaudi kuulutus tee Eesti CV portaali? Teade pälvis mu uudishimu ja uurisin asja lähemalt. Selgus, et tegemist oli tõepoolest päris kuulutusega - Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) värbab kosmonaudikandidaate. Väga põnev! 

Neil oli koostatud väga ilus ja profesionaalne astronaudiks kandideerimise käsiraamat (vt viited), kus oli ära seletatud kogu kandideerimise protsess ja kõik nõuded, mida astronaudilt oodatakse. Kehtestatud olid isegi nõuded astronautide pikkusele ja kehakaalule. Otsiti erineva taustaga inimesi - loodusteadlasi, insenere, arste, matemaatikuid, arvutiteadlasi ja piloote. Minu üllatus aina süvenes, selgus, et vastasin peaaegu kõigile kriteeriumitele. Ainult kolm aastat erialast töökogemust pärast magistrikraadi lõpetamist puudus. Aga ülikooliaegne töökogemus peab ju ka midagi lugema! On suur vahe, kas töötad ülikooli ajal erialasel tööl või teeninduses. See ei takistanud mind aga mõttelt, et peaks samuti proovima. Selline võimalus ei kuku sülle just iga päev. Tõepoolest, viimane kord värbas ESA astronaute 13 aastat tagasi ja toona ei olnud kandideerimine eestlaste jaoks veel võimalik. Pealegi julgustati veebilehel väga kandideerima, isegi siis kui sa ei tea, kas vastad kõigile nõuetele. Mulle meeldis väga ühe tegevastronaudi mõte, mis kõlas umbes nii: "Kui sa kandideerid, oled võib-olla üks tuhandest, kes astronaudiks saab, kuid üks miljonist, kes kandideerib."

Esmaseks kandideerimiseks oli lisaks tavapärasele CV-le, motivatsioonikirjale ja lühikesele küsitlusele vaja veel piloodi klass 2 meditsiinilist sertifikaati. Selle saamine osutus esimeseks proovikiviks. Mis see on? Kus seda teha saab? Kas see maksab poole mu kuupalgast? Kas seda jõuab teha, enne kui kandideerimise tähtaeg kukub? Õnneks tuli mu hea tuttav Brenda, kes on lennunduses kõva käpp, mulle appi ja suunas Aeromedical Center´isse, kus sertifikaati teha sai. Selgus, et järjekord ei olnud üldsegi pikk ja sertifikaadi omandamine maksis ligi 100 €. 

Siin tekkis mõttepaus, kas tahan ikka kogu seda tralli läbi teha, kuid see hetk jäi väga üürikeseks. Mõistsin, et mitte proovimine ei ole variant. Tahtsin end lihtsalt proovile panna, teada kui kaugele jõuan ja milline kandideerimise protsess välja näeb. Ükski väljakutse ei ole mulle ammu niivõrd palju elevust pakkunud, vajasin seda, kuigi teadsin, et mu võimalused kaugele jõuda on õhkõrnad kui mitte olematud. Ilmselt peab olema piisavalt noor ja rumal, et selliseid väljakutseid vastu võtta 😀 

Eelmisel kandideerimise perioodil oli avalduse esitanud 10 000 inimest üle kogu Euroopa. Neist veidi üle 8000 suutsid hankida meditsiinilise sertifikaadi ja sõelale jääda. 8413, kellest lõpuks valiti kuus astronauti! Seekord on oodata tõenäoliselt rohkem avaldusi ja astronaute valitakse vaid neli.

Piloodi meditsiiniline sertifikaat, jah... Olin hommikul viksilt platsis, hommikusöök söömata, sest nii oli arst käskinud. Emalt võeti uriini analüüs ja kontrolliti üle mõlemad kõrvad. Mind pandi isoleeritud ruumi istuma ja kõrvaklappidest lasti erineva sageduse ja valjudusega piikse. Seejärel suunati mind järgmisesse ruumi, kust võeti veenist verd hemoglobiini analüüside jaoks ja sõrmeotsast verd suhkrusisalduse määramiseks. Kolmandas ruumis kontrollis üks erakordselt südamlik vanaproua ühe aparaadiga üle mu silmade rõhu ja teravuse. Kuuldes, et kandideerin kosmonaudiks, elas ta mulle väga kaasa ja soovis, et mu unistus teoks saaks. Tema oma olevat saanud, ta töötanud nooruses laevaarstina ja seilanud kogu maailma läbi. On alles põnev elu!

Kolmas arst, kes mulle hinnangut pidi andma, oli aga hoopis range ja konkreetse olekuga. Pahandas, et olin hommikul lusikatäie riisi söönud. Saanud infot kõigi analüüside ja testide kohta, mille olin läbinud, tuli täita veel põhjalik leht minu haiguste ajaloo kohta. Kas su sugulastel on esinenud see ja too haigus... Arst viibutas sõrme mu kehakamassi indeksi kohta. Muidu oli kõik korras, sertifikaadi võiks välja kirjutada... Kui ainult digiloos seda ühte sissekannet ei oleks. Arst keeldus. Siiski oli keeldumine pigem tingimis ja kõhklev. Pidin saama oma varasemalt arstilt kinnituse, et olen nüüd terve ja siis saab sertifikaadi sisse anda.

Oh, pagan! Kas mul on enam selle arsti numbergi alles? Olen juba ammu terve, aga vot see viimane märge, selgesõnaline kinnitus, oli puudu. Mul õnnestus leida arsti number, kuid ta ei vastanud. Oma raevukas sihikindluses otsustasin registratuuri sisse astuda, kuna olin juhuslikult niikuii sinnakanti minemas. Järjekindlus viis sihile, mul õnnestus ülejärgmiseks tööpäevaks aeg saada. 

Jõudis see päev aga kätte, ja selgus, et arst oli nohune, tahtis telefoni teel konsulteerida. Kuulnud telefoni teel minu murest, selgus aga, et seda asja telefoni teel ajada ei saa ja tuleb ikka kohale sõita. Kolm päeva hiljem olin taas arsti kabinetis, kus ta mulle rohelise tule andis. Ütles, et ma ei tänaks teda, sest ta poleks ju "jah" sõna andnud, kui ei näeks, et ma terve olen. Sellega oli siis lõpuks korras. Aga... Arsti kinnitus ei jõudunud nõutud kuupäevaks mu digilukku ja seega ei saanud otsust välja anda. Mind häiris asjaolu, et arst sellel nädalal üldse ei töötanud, nii et mul ei olnud ka võimalust talle helistada ja meelde tuletada (kuigi üritasin). Nädala ega tõendi ootamine tundus piinavalt pikk aeg ja tahtsin, et kogu trall juba ometi lahendatud saaks. Minu elevusttekitava projekti õnnestumine rippus vaid ühe juuksekarva otsas, sõltudes täielikult sellest ühest tõendist! Olin meeletult tänulik, et tänu Leedu ootamatule partnerliikmeks hakkamisele pikendati kandideerimise tähtaega kolme nädala võrra. Muidu oleks see lõppenud nädalal, mil mu arst mulle lubatud tõendit välja ei kirjutanud ja ei töötanud ja tšau pakaa, enam kandideerida ei saa!

Pärast mitut kõnet ilmus lõpuks kinnitus mu Digilukku. Võtsin ette veel ühe teekonna Aeromedical Center’isse ja tõend oligi minu! Niisiis, kõik dokumendid ette valmistatud  ja sertifkaat käes, võisin avalduse sisse anda.

Tahan veel rääkida astronautidele esitatavatest nõuetest ja treenigprotsessist, sest see on juba klass omaette. Lisaks eelpool mainitud nõuetele, nõutakse astronautidelt veel ladusat inglise keele oskust, 150-190 cm pikkust, normaalset kehamassi indeksit, valmidust sageli reisida, töötada ebaregulaarsetel töötundidel ja võimet pingelises olukorras rahulikuks jääda. Maksimaalne vanus on piiratud 50 eluaastaga, mis tagab selle, et valitud astronaut saab oma eluajal veel vähemalt kaks kosmosemissiooni kaasa teha. Alamat vanusepiiri ei ole, kuid arvestades kvalifikatsioonidele vastavust, on see soovitatavalt 27 aastat. Noh, ma olen peaaegu 24, aga harjunud igal pool teistest peajagu noorem olema. Peab olema autojuhi luba või soov seda omandada. Kasuks tulevad veel:

• Piloodi paberid
• Vene, saksa ja prantsuse keele oskus
• Teaduslikel ekspeditsioonidel osalemine
• Teadusartiklite avaldamine
• Ekstreemspordialade nagu mägironimise ja sukeldumise harrastamine
• Käeline osavus
• Avalik esinemine
• Meditsiiniline taust
• Ja üht-teist veel.

Noh, ma saan sellest nimekirjast mõned punktid ära märkida. Autojuhi luba veel ei ole, aga plaan on sel aastal autokooli minna. Vene keelt võiks paremini osata, saksa keelt ka. Teadusartikkel, mille kaasautor olen, avaldatakse loodetavasti käesoleval aastal. Olen sportlik, aga ekstreemsporte väga ei harrasta. Käeline osavus puudub (jumal teab, et kursuse laborinõude lõhkumise rekord kuulub mulle), avalik esinemine - mida nad silmas peavad? Olen esinenud küll.

Ja palju sellise muljetavaldava oskustepagasi eest siis palka antakse? 5400-8400 € kuus neto. Mediaan brutopalk Saksamaal on 4120 € kuus (Salaryexplorer). Üle keskmise palk sakslastele, muljetavaldav töötasu eestlastele. 

Astronautide värbamise protsess on jaotatud kuueks etapiks. Esimene etapp ongi üldine sõelumine esitatud dokumentide alusel. Nüüd sõltub kõik sellest, kui teravalt nad dokumentidele vaatavad. Mul on kvalifikatsioonis üks puudujääk... Kui esimesest etapist edasi pääsen, võin teoreetiliselt eelviimasesse vooru välja jõuda. Teisest etapist läheb juba põnevamaks. Tehakse testid, mis analüüsivad kandidaatide kognitiivset, tehnilist ja kordinatsioonilist võimekust ning isiksust. Selles voorus pidi kuulu järgi 90-95% kandidaatidest läbi kukkuma. Minu eesmärk on jõuda sellesse vooru. Kui sellest juba edasi saan, on tulemus üle ootuste hea. Kolmandas etapis sooritatakse täeindavad intellektuaalse võimekuse testid nii individuaalselt kui rühmades. Neljandas voorus uuritakse kandidaatide tervislikku seisundit pikaaegsete kosmosemissioonide seisukohast lähtuvalt. Hariduse kvalifikatsioonidele vastavust uuritakse minu suureks üllatuseks alles viiendas, intervjuude voorus. Aga ju tõesti on tervislik seisund, üldine vaimne võimekus ja isiksus palju olulisemad. Kuues ja viimane voor on samuti intervjuud.

Mind pani mõtlema, mis etapis algab astronautide treenimine. Väidetavalt jäetakse 20 head kandidaati veel reservi, kuid nad ei saa ju täiesti väljaõppeta olla? Ojaa, astronautide koolitamine on omaette põnev teema. See hõlmab endas kolme etappi ja kestab kokku üle kolme aasta. Esimene aasta õpitakse inseneri ja teaduse põhimõtteid, vene keelt, lennuki juhtimist, ellujäämise tehnikaid, kosmoseraketiga sõitmist ja kosmose toimimist. Päris intensiivne ja kirju treening, kui võrrelda näiteks ülikooliaastaga, mis on isegi pingeline ja väljakutsuv. Teises etapis käsitletakse põhjalikumalt kosmoselaevade tehnika hooldamist. Kolmas treeningu etapp, mis kestab ca 1.5 aastat, on seotud kindla kosmonaudile määratud missiooniga. Muuhulgas hõlmab treening ujumise teste (kosmosest naastes maandutakse ju merre), täisvarustuses sukeldumist kuni 8 h päevas, et jäljendada kaaluta olekut ja kolmenädalast viibimist koopas, kus pannakse proovile vaimne tasakaal ja meeskonnatöö oskus. See viimane väide ei pärine käsiraamatust, seega ma 100% selle õigsuses kindel ei ole. Ah jaa, ja olen veel näinud videosid sellest suurest tsentrifuugist, kuhu õpilased sisse pannakse, kus nad ei tohi teadvust kaotada, kui neile rakendatakse kuni 3G tugevusega jõudu. See on lähedane inimese taluvuspiirile ja vastab 3-kordsele Maa gravitatsioonile. Selline ettevalmistus on vajalik, et harjuda raketi õhkutõusuga ja lahkumisega Maa atmosfäärist.

Lõppu veel natuke huvitavat statistikat 2008 aasta värbamisest. Ainult 16% taotlustest esitati naiste poolt ja samasugune osakaal jäi püsima ka astronautide valikul. Pooled valitutest olid enne kandideerimist lennukit juhtinud. 28-st läbi ajaloo ESA poolt värvatud astronaudist 23 olid inseneri taustaga ja ülejäänud meditsiinitaustaga. 

Mis te pakute, kui kaugele ma jõudsin? 😀

Noh, andsin avalduse koos CV, motivatsioonikirja ja tervisetõendiga sisse. Sellele järgnes pikk ja detailiderohke küsimustik töötatud kuude arvu kohta, kas olen valmis uurimisobjekt olema, kas olen valmis loomkatseid läbi viima, kas mul on nõutud eriala magistrikraad, ega mul äkki teist magistrikraadi lisaks pole ja nii aina edasi.

Vastasin küsimused ära ja sain vastuseks, et ma ei kvalifitseeru. Mida ma peale töökogemuse vastustes veel muutma oleks pidanud, ei öeldudki. Kuna vastuseid kontrollis algoritm, ei olnud lootustki, et ühest või teisest puudujäägist kõrvale vaadatakse. Noh, ma vähemalt üritasin. Põnev oli ikka.

Viited:

https://esamultimedia.esa.int/docs/careers/ESA_Astrosel_Handbook.pdf

http://www.salaryexplorer.com/salary-survey.php?loc=81&loctype=1