Kuidas ma kaotasin oma südame Atylale. 2. osa
Uksed paukusid öö läbi. Keha üla- ja alaosa õõtsusid vaheldumisi üles ja alla kui Atyla üle lainete kündis. Külje pealt lähenevad lained tekitasid vasakult-paremale liikumise, mistõttu pidi voodis olles hoolikamalt asendit valima, et mitte ringi veereda nagu kruvi tühjas sahtlis. Selline kogemus tekitab meremeeste suhtes ääretut austust. Kui ma usaldan füüsika seadusi ja meie laeva insenere siis tean, et midagi hullu ei saa juhtuda. Samas ärkas minus sisemine loom, kes tundis surmahirmu. Ma ei saa veel ära surra, ma pean oma noore elu jooksul koos endale kallite inimestega veel nii palju seiklusi ette võtma! Kuulsin läbi une kuidas mootor käiku aeglustas. Mis toimub? See tuimestav mürin ja laeva kolksatused olid juba kummalise turvatunde tekitanud. "Kõik on samamoodi nagu enne. Enne jäime ellu. Nii nagu enne oli, on hea." Nüüd aga mootori pöörded langesid, kuni peatusid sootuks. Kaaluta oleku tunne ning ette-taha ja küljelt küljele loksumine asendus vaid küljelt küljele lok...