Kuidas ma kaotasin oma südame Atylale. 2. osa

Uksed paukusid öö läbi. Keha üla- ja alaosa õõtsusid vaheldumisi üles ja alla kui Atyla üle lainete kündis. Külje pealt lähenevad lained tekitasid vasakult-paremale liikumise, mistõttu pidi voodis olles hoolikamalt asendit valima, et mitte ringi veereda nagu kruvi tühjas sahtlis. 

Selline kogemus tekitab meremeeste suhtes ääretut austust. Kui ma usaldan füüsika seadusi ja meie laeva insenere siis tean, et midagi hullu ei saa juhtuda. Samas ärkas minus sisemine loom, kes tundis surmahirmu. Ma ei saa veel ära surra, ma pean oma noore elu jooksul koos endale kallite inimestega veel nii palju seiklusi ette võtma! 

Kuulsin läbi une kuidas mootor käiku aeglustas. Mis toimub? See tuimestav mürin ja laeva kolksatused olid juba kummalise turvatunde tekitanud. "Kõik on samamoodi nagu enne. Enne jäime ellu. Nii nagu enne oli, on hea." Nüüd aga mootori pöörded langesid, kuni peatusid sootuks. Kaaluta oleku tunne ning ette-taha ja küljelt küljele loksumine asendus vaid küljelt küljele loksumisega, millest võis aimata, et oleme seisma jäänud. Siin laeva "kõhus" olles õpime tema iga liigutust väga ruttu tundma ja sellest omi järeldusi tegema. Peagi purustas mootori mürin taas vaikuse ja jäin uuesti, rahulikumana, magama.

Ärkasin kella nelja paiku ja leidsin, et oleks hea aeg vetsu minna. Keegi oli paukuvate uste lingid nööridega kinni sidunud ja ma ei saanud ust pimedas lahti. Olude sunnil sattusin salongi WC-sse ning leidsin salongi laualt imeilusa värske sourdough saiapätsi, mille kokk meile küpsetanud oli. Nüüd on õige aeg süüa! Lähen kohe uuesti magama ja on lootust, et toit ei tule kohe tuldud teed tagasi. Toimisin siiani eilse hommikusöögi najal. Sõin ettevaatlikult kaks viilu saia võiga ja läksin magama tagasi. 

Ärkasin taas pool kaheksa, et kella kaheksast kaheteistkümneni kestvasse vahetusse jõuda. Parasjagu seati hommikusööki lauale ja püüdsin oma kehale natuke maisihelbeid ja jogurtit pakkuda, kuigi süda oli endiselt paha. Lained olid ööga pisut vaibunud ja jõudsin isegi hambad ära pesta ja püksid jalga panna, enne kui pidin taas oksendama jooksma. "Palun, keha, sul on neid kaloreid nii väga vaja, ära oksenda neid välja!" palusin endalt. Tegemist oli küll tugevavõitu reflekisiga, aga õnneks otsustas mu keha, et maisihelvestest on siiski rohkem kasu kui need soojuseks ja süsihappegaasiks ümber töödelda, selle asemel, et vetsupotist alla kallata. Kuigi olin maganud riietega, oli vihmapükste, dressipluusi ja jope selgapanek siiski vaevaline ja üritades tasakaalu hoida, tegutsesin kiirustades, et mitte uuesti WC-vahepeatusi tegema hakata. Läks õnneks! Toiduraasuke mõnusalt kõhus loksumas, jõudsin tekile.

Vahetuse käigus selgitati meile tüürimise põhimõtteid ja sain natuke rooli käes hoida. Juhindusime põhimõtteliselt kapteni antud suunast ja jälgisime, et kompassi näit vastaks tema poolt ette nähtud kraadidele. Ega see nii lihtne ei ole nagu jalgratta teel hoidmine. Külje poolt puhuv tuul ja lained püüavad laeva pidevalt kursist kõrvale kallutada ning tuleb valvas püsida, et mitte minna, kuhu jumal (mere kontekstis jumal = tuul) juhatab.

Vahikord oli lõbus. Rääkisime oma reisiseiklustest. Võisin uhkustada lugudega merehädaliste pukseerimisest, mootori põlengust ja madalikule sõitmisest. Meie ohvitser Eric trumpas siiski kõik üle, pajatades loo üksinda erakordse tormi üleelamisest pisikesel purjepaadil. Heiskasime ka lõpuks teise purje. Siiani olime vaid ühe purje ja mootori jõul edasi rühkinud, sest tuul oli täpselt vastu, seega purjetamiseks väga ebasoodsast suunast. Kuna ükski laev ei suuda päris tuule sisse sõita, tuleb sihtpunkti jõudmiseks sik-sakke teha. Me vist ei võta enam võistlusest osa, kuna keegi ei taha sellise tuulega sik-sakitada. See eeldaks pealegi iga suunamuutuse korral kogu meeskonna pardale kupatamist, sest selleks, et läbi tuule suuna sõita, tuleb kõik purjed teise pardasse keerata. Sain alles täna teada, et tuul oli eile olnud 23 sõlme ja lained 1.5 meetrit kõrged. Olin tunnistajaks sellele, mida ka paljud kogenumad meremehed on väitnud: Läänemere lained on järsud ja seetõttu pagana vastikud. 1.5 meetrit ei tundu ju teab mis kõrge, aga nende intervall mõjub lihtsalt kohutavalt. 

Pärast vahikorda toimus salongis loeng laeva osadest. Milline uni mul oli! Aga mida muud oodatagi vähesest unest ja suigutavast loksumisest. Ma lihtsalt ei suutnud enam silmi avatuna hoida. Pärast serveeriti lõunasöögiks tomatikastmes pastat. Püüdsin läbi une midagi süüa. 

Kella kuuest kaheksani õhtul olime jälle vahis. Ilm oli päikeseline ja tuul sõbralik. Sain taas tüürida. Sõidame nüüd kolme purjega, kuid mootor on endiselt töös, sest kapten tahab mingisugusest lähenevast tormist ette jõuda. Ilma mootorita oleks nii mõnus vaikne... Möödusime nüüd Saaremaast. Meile õpetati kuidas mootori ja asukoha määramise rutiinset kontrolli läbi viia. Esimene toimub igal pool- ja teine täistunnil. Mootori kontroll ei hõlma endas muud kui näidikute registreerimist ja järgimist, et kõik on lubatud piirides. Aga ma pelgan seda osa, kus peame mootoriruumi ukse avama, sest seal on hirmuäratav müra. 

Asukoha kindlaks tegemine käib liigagi igavalt, vaata aga GPS koordinaate ja joonista kaardil sobivasse kohta ringike. Selleks on ka hulga põnevamaid vanaaegseid meetodeid, aga neid meile ei õpetatud. See-eest õpetati meile näilise ja relatiivse tuule järgi tõelise tuule suuna ja kiiruse arvutamist.

Õhtusöögiks oli tangu-kaalikapuder, mida ma isukalt kehale pakkusin. See oli esimene kord laeva söögikorra ajal kui mul ei olnud süda paha, seega olin jõudnud paraja energiavõla tekitada. Mängisime veel meeskonna ainsa vene päritolu liikme Leonidi ja minuga samas vahikorras oleva tõkkejooksja Rheaga partii turakat, kuid suundusime seejärel oma koidesse, et 04:00 algavaks vahetuseks värsked olla. Panin kõik vajaminevad asjad juba süstemaatiliselt ette valmis. Pimedas ei leia ju midagi. Tegin telefonile restardi ja sain lõpuks internetiühenduse tagasi. Kallim oli ühe sõnumi saatnud ja sain lõpuks tuule- ning mere liikluse kaarti vaadata.

Vajusin voodisse, tõmbasin kaardina ette ja unusin silmapilkselt. Laev sõitis endiselt omasoodu, loks-loks.