Kaisa eluolu

Oli kevadine  päiksepäeva hommik. Richard, hüüdnimega Munn , istus köögis ja luges uudistepaberit . Tema laual auras soe tass kohviga, mille kõrval oli rammus hernepähkli   taignapähkel ja kauss kõrre-, sini- ning mustmarjadega. Aknalaual, millele oli asetatud päikselill  ja mille ümber tiirutasid lennud   ning üks võikärbes, muutis pisikese köögi märgatavalt elavamaks.  Uudistepaberile keskendunult sirutas Richard käe tassilauani , et oma peatelefonid  haarata, kui tema käsi kogemata sinna ununenud kaelapitsi riivas ja see tassilaualt taaskasutuskonteinerisse kukkus. "Verine põrgu!"  pahandas mees iseendaga. Kaelapits, mille ta oli oma naisele vaid nädal tagasi kinkinud, vedeles nüüd taaskasutuskonteineri soppides, lögaste munakestade ning sigaretitagumike  keskel.  Kartes käsi määrida, leidis Richard hakkimispulgad, millega ta ettevaatlikult ehte välja kougitses. Päästmisoperatsioon edukalt tehtud, lõpetas ta oma murdumiskiire ...

I have been postponing writing down these words for a while. The reason is, how could I just explain everything that I experienced in a blog post? Too much happened and most of it can not be put into words. But at least I try and I must apologise for this mere description.  First of all, Atyla is a Spanish wooden two-mast sailing vessel built like they did in the good old 18th century. Children often think it is a pirate ship and because of its two black sails, I think it looks like one too 🙂  The first time I was on board was All Ships Races from Tallinn to Klaipeda in July 2021. We had rough weather, lots of sea sickness but most importantly, unforgettable memories. In these hard conditions where you have no possibility to escape and the only choice is surviving, you grow an immense amount. This aspiration for growth made me returning already after two months.  The second time I spent six days sailing, from Cadiz in Southern Spain to the Canary Islands, shortly peaking...