Kaisa eluolu

Järgnev lugu on tõestisündinud. Jalutasime poiss-sõbraga öösel, või võiks öelda, et peaaegu varahommikul sünnipäevalt kodu poole. Tore oli jalutada, linnud laulsid kõige kaunimat meloodiat, kass kräunus... Oot, mis kass see siin kräunub? Näugumine oli tõepoolest õige vali ja kestis rütmiliselt, hetkekski lakkamata. Vaatasime ringi, kus heliallikas ise olla võiks. Olime parasjagu üle Rahvusaamatukogu kulgeval trepiga tänaval. Kui te juhtute teadma, kuidas Rahvusraamatukogu välja näeb, siis üle suure hoone kulgevad kõrged trepid, mille servas paiknevad laiad kivist käsipuud, sildiga "Serval kõndimine keelatud!", mis varjavad enda taga mitme meetri sügavust süvendit. Süvendil ei paistagi otstarvet olevat, on küll uksed, mis maja seest sinna viivad, kuid need on alati suletud ja maapinda katab vaid rohi ja paar põõsast. Sellest samast süvendist meie hädalise hääl kostuski. Esmalt ei olnud üle ääre kiigates kedagi näha, kuid kui kassi kombel paaril korral "njäu" vast...

Saime koolis ülesandeks määrata sidrunis leiduvaid lõhnaühendeid. Mis seal ikka nii erilist - sidrun on lihtsalt sidrun eks? Natuke magus, natuke mõru ja tunduvalt rohkem hapu. Uuritav lõhnaproov oli meil juba varem ette valmistatud. See eeldas lühidalt sidruni koore riivimist, destilleerimist ja heksaanis lahustamist. Kahe sidruni ja suure töö tulemuseks oli imepisike anumake purki pandud vedelikku, mis väidetavalt pidi sidruni lõhn olema. See, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, oli aga see, kui meeliülendav kogemus oli lõhnaühendite tuvastamine. Meetodi põhimõtet ja kirjeldust ma siinkohal ei too, las see keeruline osa jääda kooli protokolli. Ütlen vaid niipalju, et ühendid lahutati kolonnis, kust need siis ükshaaval väljusid. Minu ülesandeks oli istuda eraldatud ruumis, kõrvaklapid peas, nina klaastorus ja nuusutada, nuusutada ning veelkord nuusutada. Pidin kaastudengitele hõikama iga kord, kui mõni lõhn väljus ja seda kirjeldama. Alguses oli natuke kõhe ka. Mis siis kui ma i...