Lugu sellest, kuidas me kell viis öösel hulkuvat kassi päästsime
Järgnev lugu on tõestisündinud.
Jalutasime poiss-sõbraga öösel, või võiks öelda, et peaaegu varahommikul sünnipäevalt kodu poole. Tore oli jalutada, linnud laulsid kõige kaunimat meloodiat, kass kräunus... Oot, mis kass see siin kräunub? Näugumine oli tõepoolest õige vali ja kestis rütmiliselt, hetkekski lakkamata.
Vaatasime ringi, kus heliallikas ise olla võiks. Olime parasjagu üle Rahvusaamatukogu kulgeval trepiga tänaval. Kui te juhtute teadma, kuidas Rahvusraamatukogu välja näeb, siis üle suure hoone kulgevad kõrged trepid, mille servas paiknevad laiad kivist käsipuud, sildiga "Serval kõndimine keelatud!", mis varjavad enda taga mitme meetri sügavust süvendit. Süvendil ei paistagi otstarvet olevat, on küll uksed, mis maja seest sinna viivad, kuid need on alati suletud ja maapinda katab vaid rohi ja paar põõsast. Sellest samast süvendist meie hädalise hääl kostuski.
Esmalt ei olnud üle ääre kiigates kedagi näha, kuid kui kassi kombel paaril korral "njäu" vastu hõikasin, ilmus põõsast välja üks musta-valgekirju tegelane. Ta vaatas meie poole ja ei lõpetanud hetkekski oma hädakisa. Olukorda hinnates sai selgeks, et kass on teadmata kombel sinna alla sattunud ja omal jõul enam välja ei pääse. Mida teha?
Ise alla minna ei olnud võimalik. Olime kassist umbes kahe korruse võrra kõrgemal ja meid eraldas vaid paljas sile kivisein. Redelit tuua polnud võimalik, sest ühtegi nii kõrget redelit meil käe pärast polnud. Ei olnud isegi pisikest redelit mitte! Mõtlesime. Tulin mõttele, et kui saaks näiteks korvi nööriga alla lasta ja kassi sellega üles tõmmata. Jah, see ongi lahendus!
Aga nii pikka jämedat nööri ka kodus ei ole. Mõtleme veel. Midagi peab ju olema! Leidsime, et ainus võimalus oleks mitmekordne lõng või sallid üksteise otsa siduda. Korv on ka olemas. Sõjaplaan valmis - tegutsema! "Head-aega, kiisu! Me tuleme kohe tagasi, ole vapper!" Kass jooksis meile järgi, nii palju kui ruum võimaldas, tema näuged meie mineku taustaks kõlamas.
Koju jõudes otsisin välja kõik sallid, mis kapist leidsin, kaheksa tükki sai, sellest peaks piisama. isaks leidsin veel ühe hüppenööri ja mantlivöö. Rattakorv oli raskem kui pilliroost punutud korv, seega haarasin viimase. Võtsin veel igaks juhuks aluse, et kassile vett pakkuda. Toitu tahtsin ka meelituseks võtta aga ühtegi liha mul kodus ei olnud. Emal oli juustu, võtsin viilu seda.
Varustatult ja täis teotahet, marssisime tagasi sündmuspaiga poole. Poole tee peal märkasin maas vedelemas pikka kilet, mis ilmselt kõrvalolevalt ehitusobjektilt sinna oli sattunud. Palu ja sulle antakse, just seda meil tarvis oligi! Kile tundus täiuslik, tugev ja piisavalt pikk, et ühes tükis alla lasta.
Tagasi sündmuspaigale jõudes sidusime kile tugevalt korvi sanga külge ja lasime alla. Ulatas. Kass oli endiselt seal ja karjus vahetpidamata. Korv oli all, kass samuti, aga korvi abivajaja ei läinud.
Pagan! "Palun mine korvi," palusime kassi, kuid ta ei mõistnud meie plaani ja ei tahtnud koostööd teha. Ootasime, kuid tulutult. Ka vesi ja juustutükk ei meelitanud kassi korvi, vaid tegelane kõndis selle ümber ringi, endiselt vahetpidamata kräunudes. Kuidas sa aitad kedagi, kes end ise aidata ei taha?
Ka mõte kellelegi majast teatada ei tulnud kõne alla, sest kell viis öösel lihtsalt ei olnud kedagi. Üks võimalus oleks veel loomapäästesse helistada. Kiire googeldamine andis abivajavate metsloomade infotelefoni ja helistasin sinna. Sellelt numbrilt suunati meid edasi loomade varjupaiga telefonile. Uus kõne, aga loomade varjupaik soovitas meil otse päästesse helistada. Helistasin siis päästesse. Dispetšer hindas olukorda ja üksus saadetigi välja.
Samal ajal lähenes meile üks taskulambiga turvamees. Lootuskiir kustus sama kiiresti kui see tekkida jõudis, sest mees oli äärmiselt ebasõbraliku olekuga.
"Siin ei tohi alkoholi juua!" ütles ta ähvardavalt.
"Me ei joogi alkoholi," vastasime.
"Siin ei tohi alkoholi juua," vastas turvamees, justkui poleks me midagi lausunudki, ise samal ajal tungivalt mu veepudelit vaadates.
"Me ei joo alkoholi, siin on üks kass hädas, kas te saate aidata?"
Turvamees vaatas oma taskulambiga alla ja nägi, et kass tõepoolest seal on.
"Ma tulin lihtsalt ütlema, et siin ei tohi alkoholi juua."
"Kas te teate, kas sinna alla pääseb võtmega?"
"Ei."
"Kas on keegi, kes saab seda kassi aidata?"
"Siin pole midagi teha, kui hommikut oodata,"vastas mees.
"Ja mis hommikul juhtub?" küsis poiss.
Vastust me õieti ei saanudki, turvamees lahkus.
Sellise inimesega oli täiesti võimatu vestelda.
Kui see ebameeldiv vahejuhtum kõrvale jätta, oli ju meie poole abi teele saadetud, mis juba kümne minuti pärast kohale jõudis. Meil ei olnud üldse plaanis tervet brigaadi kassimurega tülitada, aga ometi kukkus nii välja, et tuletõrjeauto terve meeskonnaga sõitis kohale. Brigaadist üks mees väljus autost ja tuli olukorda vaatama. Ka tuletõrje tundus esmapilgul väga külma olekuga. Mees ei lausunud sõnagi kui ta sündmuspaika juhatasin. Seal vaadati taskulambiga ja leiti, et tõepoolest, kass on hädas. Sügavikust kostis endiselt vahetpidamata vali kräunumine. Veel taskulambiga vaatamist, veel ootamist. Lasime asjatundjal oma tööd teha.
Lõpuks selgus, et ka pääste ei osanud/soovinud olukorda lahendada. Ütlesid, et nemad praegu sinna alla ronima ei hakka ja seda kassi poleks pärast kuhugi pannagi. Ainus lahendus oli see, et nad võtavad kellegagi Rahvusraamatukogust ühendust, kes hommikul saab asjaga tegeleda.
Vahepeal oli õues juba valgeks läinud ja hommik polnud enam mägede taga, aga oli pühapäev ja sellel päeval on raamatukogu üldse suletud... Kas kass peab esmaspäeva hommikuni ootama kuni keegi temaga tegelema saab hakata ja siis läheb veel tükk aega, et leitaks õige isik, kellel alale juurdepääs on. Kogu see plaan tundus väga logisev.
Paraku pääste lahkus, me ei osanud enam mitte midagi teha ja nägime ainsa võimalusena hommikut oodata ning asjade iseeneslikule lahenemisele oodata. Lahkusime, kassi appihüüded endiselt meid saatmas.
Vahepeal oli kell juba pea pool seitse saanud. Sain tubli kolm tundi magada, kui mulle helistas keegi naine loomade varjupaigast ja uuris, kas kass sai päästetud või on ikka veel seal. Püüdsin unesegase peaga talle olukorda selgitada. Tundus, et nad tahavad kassile ise appi minna. Veidi aja pärast sain temalt uue kõne, kus ta veel täpsustavat teavet küsis ja ütles, et lähevad vaatavad. Kuigi olukord näis endiselt ebaselge lahendusega, oli see siiski kergendus, et keegi targem ja osavam on mure oma südameasjaks võtnud.
Õhtupoole sündmuspaigast mööda jalutades ei paistnud augus enam kedagi olevat. Hüüdsin veel paar korda, kuid ei saanud mingit vastust. Helistasin varjupaika ja teatati, et kassi probleem leidis õnneliku lahenduse.
Suure üllatusena oli turvamehega vestlemise käigus selgunud, et kassid elavadki seal. Kuidas nii! See üks oli ilmselgelt sinna eksinud ja ühtegi teist kassi ei paistnud. Naine seletas, et tõepoolest, üks musta-valgekirju kaelarihmaga kass päästeti ja on nüüdseks omanikule tagastatud. See oligi ju seesama, meie hädaline! Kass olevat korduvalt plehku pannud ja varjupaik olevat omanikku noominud. Unustasin küsida, kuidas lõpuks kassini jõuti, aga las see üks asi jääda siis mõistatuseks.
Tahan kõigile südamele panna, et oma lemmikloomi hoiaksite. Antud juhul päästis kaelarihm kass varjupaika sattumisest.
Teiseks tekib küsimus, miks üldse selliseid ohtlikke otstarbeta süvendeid ehitatakse. Sisse kukkumise oht on ilmselge, eriti kui laiad kivist käsipuud turnimiseks nii ahvatlevad näivad. Varem või hiljem pidi see juhtuma.
Kolmandaks, ärge kartke abi pakkuda! Minu jaoks oli kogu vahejuhtum iga kaotatud öötundi väärt.
Jalutasime poiss-sõbraga öösel, või võiks öelda, et peaaegu varahommikul sünnipäevalt kodu poole. Tore oli jalutada, linnud laulsid kõige kaunimat meloodiat, kass kräunus... Oot, mis kass see siin kräunub? Näugumine oli tõepoolest õige vali ja kestis rütmiliselt, hetkekski lakkamata.
Vaatasime ringi, kus heliallikas ise olla võiks. Olime parasjagu üle Rahvusaamatukogu kulgeval trepiga tänaval. Kui te juhtute teadma, kuidas Rahvusraamatukogu välja näeb, siis üle suure hoone kulgevad kõrged trepid, mille servas paiknevad laiad kivist käsipuud, sildiga "Serval kõndimine keelatud!", mis varjavad enda taga mitme meetri sügavust süvendit. Süvendil ei paistagi otstarvet olevat, on küll uksed, mis maja seest sinna viivad, kuid need on alati suletud ja maapinda katab vaid rohi ja paar põõsast. Sellest samast süvendist meie hädalise hääl kostuski.Esmalt ei olnud üle ääre kiigates kedagi näha, kuid kui kassi kombel paaril korral "njäu" vastu hõikasin, ilmus põõsast välja üks musta-valgekirju tegelane. Ta vaatas meie poole ja ei lõpetanud hetkekski oma hädakisa. Olukorda hinnates sai selgeks, et kass on teadmata kombel sinna alla sattunud ja omal jõul enam välja ei pääse. Mida teha?
Ise alla minna ei olnud võimalik. Olime kassist umbes kahe korruse võrra kõrgemal ja meid eraldas vaid paljas sile kivisein. Redelit tuua polnud võimalik, sest ühtegi nii kõrget redelit meil käe pärast polnud. Ei olnud isegi pisikest redelit mitte! Mõtlesime. Tulin mõttele, et kui saaks näiteks korvi nööriga alla lasta ja kassi sellega üles tõmmata. Jah, see ongi lahendus!
Aga nii pikka jämedat nööri ka kodus ei ole. Mõtleme veel. Midagi peab ju olema! Leidsime, et ainus võimalus oleks mitmekordne lõng või sallid üksteise otsa siduda. Korv on ka olemas. Sõjaplaan valmis - tegutsema! "Head-aega, kiisu! Me tuleme kohe tagasi, ole vapper!" Kass jooksis meile järgi, nii palju kui ruum võimaldas, tema näuged meie mineku taustaks kõlamas.
Koju jõudes otsisin välja kõik sallid, mis kapist leidsin, kaheksa tükki sai, sellest peaks piisama. isaks leidsin veel ühe hüppenööri ja mantlivöö. Rattakorv oli raskem kui pilliroost punutud korv, seega haarasin viimase. Võtsin veel igaks juhuks aluse, et kassile vett pakkuda. Toitu tahtsin ka meelituseks võtta aga ühtegi liha mul kodus ei olnud. Emal oli juustu, võtsin viilu seda.
Varustatult ja täis teotahet, marssisime tagasi sündmuspaiga poole. Poole tee peal märkasin maas vedelemas pikka kilet, mis ilmselt kõrvalolevalt ehitusobjektilt sinna oli sattunud. Palu ja sulle antakse, just seda meil tarvis oligi! Kile tundus täiuslik, tugev ja piisavalt pikk, et ühes tükis alla lasta.
Tagasi sündmuspaigale jõudes sidusime kile tugevalt korvi sanga külge ja lasime alla. Ulatas. Kass oli endiselt seal ja karjus vahetpidamata. Korv oli all, kass samuti, aga korvi abivajaja ei läinud.
Pagan! "Palun mine korvi," palusime kassi, kuid ta ei mõistnud meie plaani ja ei tahtnud koostööd teha. Ootasime, kuid tulutult. Ka vesi ja juustutükk ei meelitanud kassi korvi, vaid tegelane kõndis selle ümber ringi, endiselt vahetpidamata kräunudes. Kuidas sa aitad kedagi, kes end ise aidata ei taha?
Ka mõte kellelegi majast teatada ei tulnud kõne alla, sest kell viis öösel lihtsalt ei olnud kedagi. Üks võimalus oleks veel loomapäästesse helistada. Kiire googeldamine andis abivajavate metsloomade infotelefoni ja helistasin sinna. Sellelt numbrilt suunati meid edasi loomade varjupaiga telefonile. Uus kõne, aga loomade varjupaik soovitas meil otse päästesse helistada. Helistasin siis päästesse. Dispetšer hindas olukorda ja üksus saadetigi välja.
Samal ajal lähenes meile üks taskulambiga turvamees. Lootuskiir kustus sama kiiresti kui see tekkida jõudis, sest mees oli äärmiselt ebasõbraliku olekuga.
"Siin ei tohi alkoholi juua!" ütles ta ähvardavalt.
"Me ei joogi alkoholi," vastasime.
"Siin ei tohi alkoholi juua," vastas turvamees, justkui poleks me midagi lausunudki, ise samal ajal tungivalt mu veepudelit vaadates.
"Me ei joo alkoholi, siin on üks kass hädas, kas te saate aidata?"
Turvamees vaatas oma taskulambiga alla ja nägi, et kass tõepoolest seal on.
"Ma tulin lihtsalt ütlema, et siin ei tohi alkoholi juua."
"Kas te teate, kas sinna alla pääseb võtmega?"
"Ei."
"Kas on keegi, kes saab seda kassi aidata?"
"Siin pole midagi teha, kui hommikut oodata,"vastas mees.
"Ja mis hommikul juhtub?" küsis poiss.
Vastust me õieti ei saanudki, turvamees lahkus.
Sellise inimesega oli täiesti võimatu vestelda.
Kui see ebameeldiv vahejuhtum kõrvale jätta, oli ju meie poole abi teele saadetud, mis juba kümne minuti pärast kohale jõudis. Meil ei olnud üldse plaanis tervet brigaadi kassimurega tülitada, aga ometi kukkus nii välja, et tuletõrjeauto terve meeskonnaga sõitis kohale. Brigaadist üks mees väljus autost ja tuli olukorda vaatama. Ka tuletõrje tundus esmapilgul väga külma olekuga. Mees ei lausunud sõnagi kui ta sündmuspaika juhatasin. Seal vaadati taskulambiga ja leiti, et tõepoolest, kass on hädas. Sügavikust kostis endiselt vahetpidamata vali kräunumine. Veel taskulambiga vaatamist, veel ootamist. Lasime asjatundjal oma tööd teha.
Lõpuks selgus, et ka pääste ei osanud/soovinud olukorda lahendada. Ütlesid, et nemad praegu sinna alla ronima ei hakka ja seda kassi poleks pärast kuhugi pannagi. Ainus lahendus oli see, et nad võtavad kellegagi Rahvusraamatukogust ühendust, kes hommikul saab asjaga tegeleda.
Vahepeal oli õues juba valgeks läinud ja hommik polnud enam mägede taga, aga oli pühapäev ja sellel päeval on raamatukogu üldse suletud... Kas kass peab esmaspäeva hommikuni ootama kuni keegi temaga tegelema saab hakata ja siis läheb veel tükk aega, et leitaks õige isik, kellel alale juurdepääs on. Kogu see plaan tundus väga logisev.
Paraku pääste lahkus, me ei osanud enam mitte midagi teha ja nägime ainsa võimalusena hommikut oodata ning asjade iseeneslikule lahenemisele oodata. Lahkusime, kassi appihüüded endiselt meid saatmas.
Vahepeal oli kell juba pea pool seitse saanud. Sain tubli kolm tundi magada, kui mulle helistas keegi naine loomade varjupaigast ja uuris, kas kass sai päästetud või on ikka veel seal. Püüdsin unesegase peaga talle olukorda selgitada. Tundus, et nad tahavad kassile ise appi minna. Veidi aja pärast sain temalt uue kõne, kus ta veel täpsustavat teavet küsis ja ütles, et lähevad vaatavad. Kuigi olukord näis endiselt ebaselge lahendusega, oli see siiski kergendus, et keegi targem ja osavam on mure oma südameasjaks võtnud.
Õhtupoole sündmuspaigast mööda jalutades ei paistnud augus enam kedagi olevat. Hüüdsin veel paar korda, kuid ei saanud mingit vastust. Helistasin varjupaika ja teatati, et kassi probleem leidis õnneliku lahenduse.
Suure üllatusena oli turvamehega vestlemise käigus selgunud, et kassid elavadki seal. Kuidas nii! See üks oli ilmselgelt sinna eksinud ja ühtegi teist kassi ei paistnud. Naine seletas, et tõepoolest, üks musta-valgekirju kaelarihmaga kass päästeti ja on nüüdseks omanikule tagastatud. See oligi ju seesama, meie hädaline! Kass olevat korduvalt plehku pannud ja varjupaik olevat omanikku noominud. Unustasin küsida, kuidas lõpuks kassini jõuti, aga las see üks asi jääda siis mõistatuseks.
Tahan kõigile südamele panna, et oma lemmikloomi hoiaksite. Antud juhul päästis kaelarihm kass varjupaika sattumisest.
Teiseks tekib küsimus, miks üldse selliseid ohtlikke otstarbeta süvendeid ehitatakse. Sisse kukkumise oht on ilmselge, eriti kui laiad kivist käsipuud turnimiseks nii ahvatlevad näivad. Varem või hiljem pidi see juhtuma.
Kolmandaks, ärge kartke abi pakkuda! Minu jaoks oli kogu vahejuhtum iga kaotatud öötundi väärt.
Kommentaarid
Postita kommentaar