Sukeldumine lõhnade maalima
Saime koolis ülesandeks määrata sidrunis leiduvaid lõhnaühendeid. Mis seal ikka nii erilist - sidrun on lihtsalt sidrun eks? Natuke magus, natuke mõru ja tunduvalt rohkem hapu.
Uuritav lõhnaproov oli meil juba varem ette valmistatud. See eeldas lühidalt sidruni koore riivimist, destilleerimist ja heksaanis lahustamist. Kahe sidruni ja suure töö tulemuseks oli imepisike anumake purki pandud vedelikku, mis väidetavalt pidi sidruni lõhn olema.
See, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, oli aga see, kui meeliülendav kogemus oli lõhnaühendite tuvastamine. Meetodi põhimõtet ja kirjeldust ma siinkohal ei too, las see keeruline osa jääda kooli protokolli. Ütlen vaid niipalju, et ühendid lahutati kolonnis, kust need siis ükshaaval väljusid. Minu ülesandeks oli istuda eraldatud ruumis, kõrvaklapid peas, nina klaastorus ja nuusutada, nuusutada ning veelkord nuusutada. Pidin kaastudengitele hõikama iga kord, kui mõni lõhn väljus ja seda kirjeldama.
Alguses oli natuke kõhe ka. Mis siis kui ma istun seal tükk aega ja ühtegi lõhna ei tulegi? Kaua see protsess kestab - kas jaksan pool tundi nii palju hingata?
Lõhnade nuusutamine oli MIND BLOWING! See oli lahedam kogemus kui ükskõik milline virtuaalreaalsus või põnev film. Võrdleksin seda lausa uutmoodi meditatsiooniga, millest ärganuna oled järsku justkui transist üles ärganud. Lihtsalt istud, kogu muu maailm ununeb, on vaid lõhnad ja rütmilised hingetõmbed. Püüdsin tabada iga molekuli ja tuvastada iga pisematki lõhna, kuigi meile oli antud ülesandeks kirjeldada vaid sidruni lõhna omavaid ühendeid.
Sidrunis ei ole ainult sidruni lõhn - oo ei! Seal on täielik lõhnade kompott, omaette lõhnade universium, kus igal ühendil on oma väike osa mängida. Just kõigi nende ühendite koosmõju loobki selle lõhna, mida me näiteks kohvi, maasikate, värskelt niidetud rohu või sidruni puhul tunneme. Võib-olla just selle pärast ongi näiteks kunstlikult lõhnastatud toidud nii võltsi muljega, et kõiki neid ühendeid korraga lisada oleks äärmiselt keeruline. Lisatakse vaid peamisi, kuid see ei anna edasi kogu lõhnabuketti, vaid on liiga agressiivsed ja teravad (ma jälestan kunstlikke banaani ja maasikalõhnalisi toite, võeh!)
Ühesõnaga istun seal toolil.
Puuvaik.
Lutikas.
Puit.
Sidruni lehed.
Üks väga tuttav lõhn, mida ei suuda tuvastada.
Mul oli aastaid tagasi täpselt selline saunamesi! See oli vist männivaigu lõhnaga.
M&M´si kommid.
Laim.
Kanep?
Naeratan omaette. Küll see on ikka lahe!
Sidrun.
Pliiatsi teritamise lõhn.
Ja see on...? Juba läks mööda, ei saanudki aru.
Rohi.
Hästi hapu.
Kärssand lõhn.
Jälle lutikas, aga teistmoodi.
Mingi jube keemia.
Tükk aega vaikust. Ühtegi molekuli ei jõua enam minu ninani.
"Kas ongi kõik?"
"Ei, üks minut on veel," vastab Triin, kes pidi iga mu hõike peale lõhnamolekuli väljumise aja üles märkima.
Istun veel, ja minuni jõuavad aeglaselt viimased kärssanud lõhnaga molekulid. Need hääbuvad vaikselt ja minu aeg ongi läbi.
Küll on kahju! Tahaks veel.
Julgustan teid kõiki rohkem NUUSUTAMA, oma igapäevaelus, oma toitu, raamatuid, esemeid... Millegipärast peetakse inimeste puhul oma lõhnameele kasutamist sageli imelikuks, isegi ebaviisakaks. Kuid ometi muudavad lõhnad elu palju kirkamaks ja põnevamaks. Lõhnad võivad esile kutsuda väga tugevaid mälestusi varasemast kogetust. Ainult proovige järele ja avastate ise, kui kummalistes kohtades võivad ootamatud aroomid end peita. Luban, et te ei pea pettuma 😉
Uuritav lõhnaproov oli meil juba varem ette valmistatud. See eeldas lühidalt sidruni koore riivimist, destilleerimist ja heksaanis lahustamist. Kahe sidruni ja suure töö tulemuseks oli imepisike anumake purki pandud vedelikku, mis väidetavalt pidi sidruni lõhn olema.See, millest ma tegelikult rääkida tahtsin, oli aga see, kui meeliülendav kogemus oli lõhnaühendite tuvastamine. Meetodi põhimõtet ja kirjeldust ma siinkohal ei too, las see keeruline osa jääda kooli protokolli. Ütlen vaid niipalju, et ühendid lahutati kolonnis, kust need siis ükshaaval väljusid. Minu ülesandeks oli istuda eraldatud ruumis, kõrvaklapid peas, nina klaastorus ja nuusutada, nuusutada ning veelkord nuusutada. Pidin kaastudengitele hõikama iga kord, kui mõni lõhn väljus ja seda kirjeldama.
Alguses oli natuke kõhe ka. Mis siis kui ma istun seal tükk aega ja ühtegi lõhna ei tulegi? Kaua see protsess kestab - kas jaksan pool tundi nii palju hingata?
Lõhnade nuusutamine oli MIND BLOWING! See oli lahedam kogemus kui ükskõik milline virtuaalreaalsus või põnev film. Võrdleksin seda lausa uutmoodi meditatsiooniga, millest ärganuna oled järsku justkui transist üles ärganud. Lihtsalt istud, kogu muu maailm ununeb, on vaid lõhnad ja rütmilised hingetõmbed. Püüdsin tabada iga molekuli ja tuvastada iga pisematki lõhna, kuigi meile oli antud ülesandeks kirjeldada vaid sidruni lõhna omavaid ühendeid.
Sidrunis ei ole ainult sidruni lõhn - oo ei! Seal on täielik lõhnade kompott, omaette lõhnade universium, kus igal ühendil on oma väike osa mängida. Just kõigi nende ühendite koosmõju loobki selle lõhna, mida me näiteks kohvi, maasikate, värskelt niidetud rohu või sidruni puhul tunneme. Võib-olla just selle pärast ongi näiteks kunstlikult lõhnastatud toidud nii võltsi muljega, et kõiki neid ühendeid korraga lisada oleks äärmiselt keeruline. Lisatakse vaid peamisi, kuid see ei anna edasi kogu lõhnabuketti, vaid on liiga agressiivsed ja teravad (ma jälestan kunstlikke banaani ja maasikalõhnalisi toite, võeh!)
Ühesõnaga istun seal toolil.
Puuvaik.
Lutikas.
Puit.
Sidruni lehed.
Üks väga tuttav lõhn, mida ei suuda tuvastada.
Mul oli aastaid tagasi täpselt selline saunamesi! See oli vist männivaigu lõhnaga.
M&M´si kommid.
Laim.
Kanep?
Naeratan omaette. Küll see on ikka lahe!
Sidrun.
Pliiatsi teritamise lõhn.
Ja see on...? Juba läks mööda, ei saanudki aru.
Rohi.
Hästi hapu.
Kärssand lõhn.
Jälle lutikas, aga teistmoodi.
Mingi jube keemia.
Tükk aega vaikust. Ühtegi molekuli ei jõua enam minu ninani.
"Kas ongi kõik?"
"Ei, üks minut on veel," vastab Triin, kes pidi iga mu hõike peale lõhnamolekuli väljumise aja üles märkima.
Istun veel, ja minuni jõuavad aeglaselt viimased kärssanud lõhnaga molekulid. Need hääbuvad vaikselt ja minu aeg ongi läbi.
Küll on kahju! Tahaks veel.
Julgustan teid kõiki rohkem NUUSUTAMA, oma igapäevaelus, oma toitu, raamatuid, esemeid... Millegipärast peetakse inimeste puhul oma lõhnameele kasutamist sageli imelikuks, isegi ebaviisakaks. Kuid ometi muudavad lõhnad elu palju kirkamaks ja põnevamaks. Lõhnad võivad esile kutsuda väga tugevaid mälestusi varasemast kogetust. Ainult proovige järele ja avastate ise, kui kummalistes kohtades võivad ootamatud aroomid end peita. Luban, et te ei pea pettuma 😉
Kommentaarid
Postita kommentaar