Meeleline tõlgendus ehk nii palju kui on indiviide, on ka eri maailmasid

Meile teada oleva info kohaselt näevad 92% inimestest kõiki värve. 4,51% inimestest ei erista omavahel punast ja rohelist,  0,26% inimestest ei suuda vahet teha sinisel ja kollasel ning üks inimene 10 000 on lausa värvipime. Enamuse hulka kuuluv inimene, keda on õnnistatud küll kõikide värvide nägemisega, ei saa siiski kunagi kindel olla, kas see värv, mida ta tajub, on ka päriselt teiste jaoks selline või ei ole. Teate ju küll neid lõputuid vaidlusi "Kas see on roheline või kollane" või "Kas see on punane või lilla" teemal. Näiteks minulgi tajub vasak silm värve soojemates ja parem silm külmemates värvitoonides.

Kui iga inimene tajub värve erinevalt, kust me teame, milline on päriselt õige värv? Lõppude lõpuks peab iga asi omama konkreetset värvi. See, millisena igaüks seda objekti tajub, on aga tõlgendus ja inimeste tõlgendused on erinevad. Nii luuakse miljoneid erinevaid tõlgendusi maailmast, justkui eri maailmasid ja igaüks neist on omamoodi ning õige.

Õnneks on värvide ühiselt mõistmiseks loodud nende mõõtmise süsteem. See on kasulik näiteks juhul kui värvitoone on vaja omavahel täpselt võrrelda. Süsteem seisneb selles, et neljale põhivärvile on antud tähed ja numbriline väärtus tähistab tumedust/heledust. Meetod võimaldab värvi konkreetselt kirjeldada, isegi kui me oma inimsilmaga selle tähenduse jälle teiseks tõlgendame.

Kuid kuidas on lood maitsetega? Toidutehnoloogina olen tähele pannud, et ühiselt mõistetavat maitset ei ole olemas. Mis on ühe jaoks liiga magus, on teise jaoks meeldivalt magus. Kolmanda jaoks liiga hapu on neljanda jaoks liiga magus ja Jussi jaoks maitsetu on Toomase jaoks kohutavalt kibe. Ka maitseid tajub iga indiviid erinevalt, kuid erinevalt värvide tajumisest, on maitsetega asi palju keerulisem. Värviaistingut tekitab konkreetse lainepikkusega valgus ja seda saab mõõta. Maitseid tekitavad mitmesugused molekulid ja neid molekule on tohutult palju! Näiteks kibedat maitset loovad kofeiin, saponniinid ja lugematul arvul teisi ühendeid (mis on sageli mürgised). Magusat aistingut loovad kõiksugused suhkrud, igaüks neist on erineva magususega, samuti stevioolglükosiidid, suhkrualkoholid ja kunstlikud magusained nagu aspartaam, sahhariin või atsesulfaam-K.

Kuna iga inimene tajub igat ühendit veidi erinevalt, olles mõne suhtes tundlikum ja mõne suhtes hoopis tundetu, omandabki konkreetne toit iga inimese jaoks veidi erineva maitse. Milline on aga siis see universaalne, päris õige maitse? Kas seda on võimalik mõõta?

Toidu maitse profesionaalseks kirjeldamiseks kasutatakse maitsetele treenitud inimesi, kelle puhul on teada nende iga põhimaitse tajuvusläved. Siin tekib aga probleem. Inimene on muutlik. Maitse tajumine sõltub tema füüsilisest seisundist. Mis on aga veelgi murettekitavam, maitselävede teste tehakse konkreetse ühendi suhtes, näiteks kibedat maitset väljendatakse kofeiiniga. Eelnevast teame, et kibedaid ühendeid on veel teisigi. Näiteks uuring, mis püüdis selgitada herneste kibedust, kasutas kofeiini kibedusele tundlikke inimesi, kuid selgus, osa neist ei tajunud herne kibedaid ühendeid üldsegi.

Sellegi probleemi võiks lahendada masina kasutuselevõtuga, mis maitsete hindamise töö meie eest ära teeks. Siit tekib aga uus probleem. Kui igale maitsele vastab tohutu arv ühendeid, ei oleks vaid ühe ühendi referentsiana kasutamine taas objektiivne. Selle kõige õigema maitse väljendamiseks tuleks referentsiks võtta kõik sellele maitsele vastavad ühendid, aga see näib olevat tohutult mahukas, kui mitte öelda võimatu.

Ühesõnaga - igal olemasoleval toiduainel on oma universaalne maitse, kuid selle maitsmisel edastub maitsemeele kaudu vaid selle tõlgendus. Seepärast ei saa me teada, kuidas keegi teine seda maitset tunneb ja pahaks panna kui meie tehtud hõrgutis või lemmikroog teisele ei maitse. Suurt rolli mängivad muidugi ka toitumisharjumused ja mõni inimene on lihtsalt pirtsakas, aga meelelist tunnetust tajub igaüks ikkagi erinevalt. Julgen väita, et nii palju, kui on maailmas olendeid, on ka erinevaid maailmu.