Teoereetiline tulevik ja miks peaksime tegutsema

 Kas olete kunagi mõelnud selle üle, miks mõned asjad elus juhtuvad? Kuidas viib üks asi teiseni ja seob omavahel näiliselt ebaolulised asjad. Üheainsa inimese, ka vähe mõjuvõimsa inimese, otsus või tegemata jätmine võib vallandada sündmuste ahela, mis võib viia väga ootamatute tagajärgedeni.

Toon ühe näite oma elust. Lõpetasin 7-aastase tantsukarjääri peamiselt väga toksilise suhte tõttu oma tantsupartneriga. Selle tantsupartneri sain aga tänu sellele, et panime tantsuportaali kuulutuse üles. Kuulutuse panime üles, sest kohtasime emaga tänaval juhuslikult minu endist treenerit, kes seda soovitas. Kohtasime tänaval treenerit, sest olime minemas ema sõbranna lahkumispeole. Läksime lahkumispeole, sest sõbranna läks Jaapanisse tööle. Ehk taandatult - lõpetasin tantsukarjääri, sest mu ema sõbranna töötas Välisministeeriumis. Tegelikult on sellise väite esitamine absurdne, sest lühidalt võttes ei ole need kaks asja kuidagi üksteisega seotud. Kuid kui üks asi viis teiseni, oli tulemus ometigi selline. 

See on muidugi lihtsustatud näide, sest sageli on teatud sündmuste aset leidmiseks vajalik mitmete eeltingimuste täitmine. Näiteks ratta seljast maha kukkumine vajab vähemalt kolme eeltingimuse olemasolu: 1) Sõitsin rattaga, st mul oli vaja kugugi minna (näiteks kooli). Õnnestuse juhtumiseks pidid samaaegselt valesti minema vähemalt kaks asja. Esimeseks teguriks oli see, et ma nuuskasin rattasõidu ajal nina, st juhtisin ratast ühe käega ja ei saanud seetõttu sujuvalt pidurdada. Teiseks teguriks oli see, et minu ette sõitis buss. Polnuks seda bussi seal, poleks ma pidanud pidurdama. Oleks mul mõlemad käed ratast hoidmas, ei oleks ma järsult vaid esipidurit vajutanud ja uperkuuti lennanud. Poleks mul olnud vaja kooli minna, poleks mind sel hetkel rattaga sealgi olnud. Kolm tegurit said täidetud, sest mina ja buss olime just samal hetkel samas kohas ning lisaks nuuskasin ma ka nina. Oleks ma vaid eelmise valgusfoori taga kannatlikult seisnud, oleks buss juba selleks hetkeks ammu möödunud ja õnnetus oleks olnud olemata.

Kuidas teadmist, et iga tegutsemine võib viia millegi uueni, mis omakorda võib viia millegi ootamatuni, enda kasuks tööle rakendada? Kuidas teha õiget valikut kui enamus selle tulemitest on täiesti ettearvamatud?

Peamine põhimõte on, et üldjuhul on parem alati rohkem teha kui tegemata jätta. Tegutsedes ja otsuseid vastu võttes loome teid uute võimaluste tekkeks, samas kui mitte midagi tehes võimalusi, sh negatiivse tagajärjega võimalusi, lihtsalt ei loodagi. Nagu eelnevast näha, piisab mõnikord kasvõi sellest, et jalutama minna ja juba tulebki mõni hea mõte, kohtad mõnda vana tuttavat või näed midagi ootamatut. Seetõttu loob tegutsemine ahelreaktsiooni - mida rohkem teha, seda enam luuakse võimalusi uute sündmuste aset leidmiseks ja seda enam on omakorda võimalik neid realiseerida. Pigem ei ole nähtuse näol tegemist vaid ahelreakstiooniga, vaid harulise puuga, kus igal tegevusel on mitu võimalikku tagajärge, ja igast oksast saab omakorda kasvada välja rohkem oksi. Mida rohkem on oksi, seda rohkem saab neid juurde kasvada. Vaid üks neist võimalustest realiseerub tegelikkuses ja teised võimalused jätkvad hargnemist ja arenemist unistuste maailmas.

Kui on võimalus kuhugi kandideerida, kursusele kirja panna või vastata sõbra sünnipäeva kutsele siis parem on alati võimalus vastu võtta. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Et äkki saadad oma taotlus ja öeldakse "ei"? Ja mis siis? Ehk öeldakse hoopis "jah" ja oled uue kogemuse võrra rikkam. Mõtle sellest kui võlutrepist. Uus aste avaneb vaid siis kui oled eelmisest üles astunud ning see võib endaga tuua mida iganes. Niimoodi võimaluste trepist üles rühkides võib välja jõuda ennenägematutesse, ja muideks väga meeldivatesse kohtadesse. Mina näiteks avastasin end ühel hetkel korduvalt keset ookeani 50-meetrise laevamasti tipus. See on ülendav tunne, selline kogemus, et sealt kaugemale ei ole enam kuhugile minna, taevas tuleb ette. Aga silme ees laiub lõputus. 

Kas seda asjade käiku kuidagi mõjutada ei saa, et oskaksime näiteks praegu paremini otsuseid vastu võtta? Tahaks ju kindlustada, et tulevikus realiseerub just meelepärane variant. Ütleme, et teame kõikide end ümbritsevate inimeste käitumismustreid ja omakorda nende tuttavate-tuttavate-tuttavate käitumismustreid. Oskame täiuslikult ennustada iga sündmuse mõju majandusele, selle mõju omakorda igale indiviidile jne. Oleks olemas täiuslik ilmaprognoos, mis ei eksiks kunagi. Võib-olla on kunagi olemas superarvuti, mis oskab kõike seda välja kalkuleerida. Sisestame soovitud tulemuse sinna ja see ütleb: voila, selliste ja selliste tegude tulemusel on 89% tõenäosus, et sinu soov saab tõeks. See on teoorias väga ahvatlev, kuid praktikas võimatu. Juba ühe komponendi pisemgi nihkumine võib lõpptulemust ennenägematult muuta. Ütleme, et meie kalkulatsioonide üks komponent on täiuslik ilmaprognoos. Kas ei peaks siis teoreetiliselt võimalik olema Maa pöörlemist, Päikese aktiivsust, veemasside liikumist, maa ja veepinna temperatuuride erinevusi ja kõike muud ette näha ning selle põhjal luua ilmaprognoos, mis näitaks kõike täiuslikult ette, ütleme näiteks terve aasta jagu?

Siin tuleb jälle mängu juhus ja ettenägematused. Oleks ju jube kurb kui see superarvuti oma täiuslike arvutuste tulemusena annaks teada, et pead täna kell 11 sõbraga Noblessneri sadamasse minema, et seal kohata oma tulevaste laste ema. Mudel aga ei teadnud, et Islandi ootamatu vulkaanipurske tulemusena on ilm maikuu kohta ootamatult külm ja su tulevane kaasa otsustas seetõttu sõbrannaga kohtuda hoopis vanalinna kohvikus. Nende ettenägematuste tõttu jääbki tuleviku ennustamine paraku kuni meile teadaoleva tulevikuni võimatuks.

Seni jääb paraku parimaks võimaluseks õppida tundma minevikku, näha seoseid ja mustreid toimunud protsesside taga, leida toimunule põhjendusi. Meie parim lootus on, et teatud seaduspärasused on aastatuhandeid kehtinud ja ehk kehtivad edaspidigi.