Mida töötu olemine mulle õpetas

Pärast 24. veebruari sündmusi muutus raha kaasamine iduettevõtetele erakordselt raskeks. Pärast seda kui juunikuus ühe nädala jooksul kõik viis investorit, kes olid lubanud ProProteini investeerida, poliitilist ja majanduslikku olukorda ettekäändeks tuues investeeringutest loobusid, leidsin end mõttelt, et vist tuleb pillid kokku pakkida. Lõpetasin töölepingud oma töötajatega ja võtsin endale aega mõtlemiseks, mida edasi teha. 

Olles kuu möödudes vapustusest piisavalt toibunud, leidsin, et tööle minemine ei teeks paha. Olin küll juriidiliselt oma ettevõttega seotud, kuid motivatsioon sellega tegelemiseks oli null. Pettumuse maitse oli endiselt kibedalt suus. 

Töö leidmine toidutehnoloogia magistrikraadiga ei läinud aga nii libedalt nagu oodatud. Leidsin küll suveks osakoormusega töö merelaagri instruktorina, kuid pettusin oma eriala poolt pakutavates võimalustes tugevalt. Esiteks võis erialased tööpakkumised ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja need, mis olid, kannatasid tugevate puuduste all. Ei sobinud ei need mulle ega mina neile. Nii leidsingi end olukorrast, kus eesmärk 1. septembriks töö leida, ei olnud täitunud ka 1. novembriks. 

Kes mind tunneb, teab, et ma ei oska logeleda. Igast suunast, sh karjäärivalikute nappusest tulevad pinged tekitasid olukorra, kus leidsin end vaimselt ühes kõige keerulisemas olukorras. Mõtted stiilis, et viis aastat ülikooli oli maha visatud noorus; minu endised saavutused ei ole midagi väärt ja mul ei ole tulevikku olid üsna sagedased külalised. 

Siis püüdsin aga olukorda teise pilguga vaadata. Mul oli tekkinud rikkalikult vaba aega ja see aeg ei olnud mitte raisatud.

Selle paari kuuga, mil ma tööd otsisin:

  • Sain B kategooria load
  • Sain väikeleavejuhi load
  • Sain kõige ägedama suvetöö ja andsin lastele merelaagris tunde
  • Töötasin vabatahtlikuna Barcelonas maailma suurimal puidust purjelaeval Götheborg
  • Tegin teoks ammu unistatud kunstiprojekti midagi teksatagile maalida
  • Aitasin korraldada Uue Maailma asumipäeva
  • Aitasin oma elukaaslast tema äriprojektiga 
  • Käisin vanaemale abiks ja aitasin tal mahla teha
  • Sõitsin kahel korral kaheks päevaks Lõuna-Eestisse, et aidata isal pakkida ja koristada
  • Lugesin palju silmi avavaid raamatuid
  • Tänu rohkele lugemisele tekkis mul nii palju mõtteid, et avaladasin ERRis arvamusloo kõrghariduse rahastamisest
  • Panin poole oma raamatu mustandist puhtandina kirja
  • Jõudsin pea kõigile sotsiaalsetele üritustele. Mu sotsiaalelu pole juba ammu nii hea olnud.
  • Magasin rahumeeli kella kümneni.
Kõik need olid tegevused, millest enamuse oleksin pidanud tööl käies unustama. 

Tõele näkku vaadates, olid need paar kuud vajalikud selleks, et täielik restart teha. Jah, ebaselgus tuleviku ees ja tunne, et olen läbi kukkunud, olid muserdavad. Kuid ma ei olekski tohtinud kohe uuele töökohale tormata. Kulutame liialt suure osa oma elust, et panustada karjääri, jättes tähelepanuta nii iseenda kui ka lähedased. Liiga pikana näiv aeg oli vajalik, et saada TÕELISELT  tagasi innukus, jälle tööd teha, mitte teha tööd vaid meeleheitest elu mõtte ja raha järele. 

Samuti pani see aeg mind mõtlema minu suhtumist töösse. Hakkasin tajuma mõttelaadi, mis minu eelmises töökohas pingeid põhjustas. Olen arvamusel, et igas olukorras on oluline suure pildi nägemine. Töötajana peame suure pildi nägemise usaldama tööandja kätte. Kui kaebame, et töökaaslase palk on kõrgem või meile ei usaldata kohe suurema vastutusega positsiooni siis tõenäoliselt ei ole selleks sobiv hetk. Töötajana on meie eesmärk anda endast parim, kuid mitte oodata kohest tunnustamist. Selliste eelduste maha raputamine eemaldab ebavajaliku stressi ja aitab tulevikus läbi põlemist vältida. Loodetavasti suudan mõistetud tarkusi ka tulevasel töökohal järgida. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Võhiku kogemus virtuaalreaalsusega ja mõtteid sellest, kuidas see ühiskonda muudab

Kujutis
Sain pakkumise ühe magistritöö raames uuringus osaleda, mille eesmärgiks oli testida virtuaalreaalsuse toimet inimeste ülesande sooritamisele ja meeleolule. Täieliku tehnoloogiavõhikuna leidsin, et võimalust kõige kõrgemal tipptasemel Apple VR prillide tehnoloogiat katsetada ei pruugi enam niisama tulla. Tehnoloogiamaailmas kirjeldaksin end umbes nii, et enamus seadmed, mis mulle kätte antakse, lähevad heal juhul tööle, halvemal juhul lakkavad kohe töötamast. Ostan endale tavaliselt mitu mudelit vana telefoni ja kasutan seda selle viimaste hingetõmmeteni. Minu esimene telefon oli kokku teibitud, et see koost ei laguneks, aga ikka ei raatsinud vahetada ja ümber harjuda. Nüüd aga asja juurde. Minu esimene mõte VR prille pähe pannes oli, et need on üllatavalt kogukad.  Mu kael oli just pisut kangeks jäänud ja prillide kandmine ei teinud olukorda paremaks. Nägin enda ees endiselt auditooriumi, milles istusin, kuid see ei tundunud 100% päris, justkui mingi filter oleks vahel olnud. Mitt...
Lisateave

Oat-based milk substitutes in Estonia: a great overview

Kujutis
Normal person would probably like to have a rest in the summer, right? I am probably not really average person, because I decided to spend the summer in the laboratory on my bachelor thesis. Namely, I had a wonderful opportunity to join a really great science organization, the Center of Food and Fermentation Technologies and work there on topic, which is very close to my heart and is well in line with my lifestyle. So I grabbed the opportunity with great enthusiasm and here I am now. Work is otherwise like laboratory work, it is tiring and needs patience and accuracy, but at least it's a noble goal. Now to the point. To develop a new product, one would firstly have an overview of the current state of the market, so we started to taste all kinds of oat based milk substitute products that are available in Estonia. In addition, Hanna kindly agreed to bring me some of the most interesting products from Finland, which are not sold in Estonia. We tasted 11 different natural oat...
Lisateave

A sweet way of collecting memories

Kujutis
When travelling, what do you take home as a souvenir usually? Maybe I am one of a few people but when I travel, I admire all the foreign plants that grow here and there.  One thing that I do, and I find it a very sweet way of collecting memories, is picking local blossoms and storing them between a book that I have brought on the trip.  I also try to create a habit that when someone lends me a book, I hide blossoms in there similarly. Whoever is going to open the book next time finds a beautiful surprise. It is a secret way of saying “thank you!” The blossoms can tell a lot - where did you read the book? What month was it? Do you remember the smell? Let’s make more secret gifts for each other!
Lisateave