Võhiku kogemus virtuaalreaalsusega ja mõtteid sellest, kuidas see ühiskonda muudab

Sain pakkumise ühe magistritöö raames uuringus osaleda, mille eesmärgiks oli testida virtuaalreaalsuse toimet inimeste ülesande sooritamisele ja meeleolule. Täieliku tehnoloogiavõhikuna leidsin, et võimalust kõige kõrgemal tipptasemel Apple VR prillide tehnoloogiat katsetada ei pruugi enam niisama tulla. Tehnoloogiamaailmas kirjeldaksin end umbes nii, et enamus seadmed, mis mulle kätte antakse, lähevad heal juhul tööle, halvemal juhul lakkavad kohe töötamast. Ostan endale tavaliselt mitu mudelit vana telefoni ja kasutan seda selle viimaste hingetõmmeteni. Minu esimene telefon oli kokku teibitud, et see koost ei laguneks, aga ikka ei raatsinud vahetada ja ümber harjuda. Nüüd aga asja juurde.

Minu esimene mõte VR prille pähe pannes oli, et need on üllatavalt kogukad. Mu kael oli just pisut kangeks jäänud ja prillide kandmine ei teinud olukorda paremaks. Nägin enda ees endiselt auditooriumi, milles istusin, kuid see ei tundunud 100% päris, justkui mingi filter oleks vahel olnud. Mitte päikeseprillide tunne, sest värvid olid samad, aga pilt oli kuidagi lihtsakoelisem ja tekstuurilt vaesem. Minu silme ees hõljusid arvuti menüü ja Google Forms (ilma arvutita!), mida sain pöidla ja nimetissõrmega haarates üles-alla või ka endast eemale liigutada. Klaviatuur, millega ülesannet täitsin, ei olnud aga VR kuvatud, vaid minu ees reaalsuses olev klaviatuur. 

Ühtäkki pilt muutus ja nüüd läks alles huvitavaks. Leidsin end mägijärve äärest kuusemetsaga ümbritsetud lagendikult. Järve tagant paistis suur lumine mäetipp. Mitmel korral kajas mu peas inglisekeelne termin, mis ilmestas seda asukohta täiuslikult, kuid millele ma eestikeelset vastet ei leidnud: serene.

Ülesande täitmiseks haarasin klaviatuuri järele, kuid pidin selle järele kompama, justkui oleksin udus. katse läbiviija keeras klaviatuuri paremaks näemiseks virtuaalreaalsust vähemaks, nii et minust kaugemal selja taga hakkas virtuaalreaalsus päris maailmaga uduselt segunema. Klaviatuur oli nüüd küll nähtav, kuid sellelt tähtede välja lugemine endiselt vaevaline. Nägin ka oma käsi, mis olid täiesti minu käed, käevõrugi olemas ja puha. Käsi näole lähemale tuues muutusid ka need uduseks. Selles unenäolises maailmas olin 40 aastat vanem ja lühinägelik. Uudne oli ka kogemus olla kehata. Siin maailmas eksisteerisin vaid ühe käepaari ja meele näol, mis hõljusid 1.7 m kõrgusel õhus. 

Ülesande täitmine oli pisut raskendatud, seda just halva nähtavuse tõttu. Olen üsnagi kindel, et tulevikus asendatakse ka füüsiline klaviatuur virtuaalsega. Ümbritsev virtualmaailm oli samas vägagi meeldiv. Märkasin vee sillerdust järve pinnal, varjusid puudel... päike oli juba madalal. Mu aju uskus seda, mida see nägi. Ta sai küll aru, et tegemist ei ole päris maailmaga, vaid pigem nagu ilmsi nähtud kirksa unenäoga. Harry Potter oleks end mõttesõelas tundnud samamoodi. 

Esimest korda tundsin, et minu meeled ei eksisteeri enam samades maailmades. Minu nägemismeel oli vaikse mägijärvekese ääres, kuid kuulmis-, haistmis-, maitse- ja puutemeel viibisid auditooriumis. Katse läbiviija vestles minuga vahepeal, kuid ma ei näinud teda. Ta kajas nagu kehatu hääl, justkui mul oleks nähtamatu sõber või oleks Jumal mäe otsast alla kõnelema tulnud. See oligi täpselt sama kummaline tunne nagu siis kui su erinevad meeled eksisteerivad samaaegselt erinevates maailmades. Justkui teadvuse kaotanud inimene, kes suudab kuulda hääli oma ümber, kuid ei näe midagi, aga siin oli vastupidi. Kuulsin hääli, aga nägin midagi hoopis muud. 

Maapind oli kaetud kiviklibuga ja tundus nii reaalne, et tahtsin seda puudutada. Mind valdas soov järve ujuma minna. Ei võtnud seda retke ette, sest teadsin, et lööksin end seda üritades vastu nähtamatuid auditooriumi toole ära. Nii selja taha, üles kui alla vaadates oli pilt terviklik, täielik 3D elamus.

Tegelike füüsiliste objektide paiknemine oligi üks kogemuse kõige kummalisematest külgedest. Mu käsi liikus läbi õhu, kuid ühel hetkel õhk hangus ja käsi libises edasi mööda nähtamatut kõva pinda. Väga sürr. 

Vahepeal oli järve ääres sadama hakanud ja väikesed vihmapiisad jätsid veepinnale arvukaid jälgi, armas. 

Katse lõppes, mille järel pidin vastama küsimustele tehnoloogia rakenduste kohta ja hindama oma ülesande sooritust. 

Mainisin oma kogemust meelte lahknemise kohta, misjärel katse läbiviija pakkus mulle võimalust sama kogemus koos häälega läbi teha. Heli ei olnud lihtsalt katse osa. Nüüd hõljusid miust üleval paremal kaks nupukest, kusjuures heli peale keeramiseks pidi ainult heli nuppu vaatama ja juba keeratigi volüümi juurde. 

Sisenesin taas mägijärvekese unenäolisesse maailma, kus sadas endiselt vihma, kuid nüüd oli kuulda ka vihma sabinat ja armsat linnulaulu. Võite arvata, kas kogemus muutus minu jaoks reaalsemaks?

Ei muutunud. Vihmasabin kostus mu pea kohalt, justkui langeks see lehtedele, mina seisin aga keset lagedat platsi. Sellised väikesed ebakõlad on need, mis lõpuks ümbrust kriitilise pilguga vaatama panevad. Valest kohast kostuv vihmasabin segas mu unenägu ja hakkasin ümbrust veelgi kriitilisemalt hindama. Panin tähele, et ei näinud enda ümber maapinnal vihmapiisku, need sadasid vaid kaugemal.

 Mulle meenus film hüpnotisöörist, kes viis naise hüpnoosi seisundisse, kus naine elas endises maailmas oma vana mehega. Teo motiiv oli naisega, vaatamata tema kesistele tunnetele, koos olla. Naine, kes oli teadlik mehe mõjust tema meeleseisundile ja ei saanud sinna midagi parata, oli abi küsinud teise hüpnotisööri käest, kes oli teda omakorda programmeerinud nii, et iga kord kui tema mees kõnetab teda sõnadega "mu arm", ärkab naine hüpnoosist ja naaseb päris maailma. Vale vihmasabin oli justkui koodsõna, et reaalsusesse tagasi pääseda. 

Kindlasti on sellel tehnoloogial hulgaliselt rakendusi, mis mõjutavad inimeste elu nii positiivses kui ka negatiivses suunas. Näiteks võiks see olla teraapiavahend inimestele, kes peavad pikalt haiglas viibima. Haigla ei ole meeldiv keskkond ja võõras kohas viibimine võib mõjutada meeleolu viisil, mis paranemisele kaasa ei aita. VR prillide abil oleks võimalik masinate külge aheldatud patsientidele pakkuda vähemalt meeldivat alternatiivi reaalsusele.

VR tehnoloogia rakendusalade nimekiri on ilmselgelt väga pikk, fantaasiarikas ja ennenägematu. Näiteks võiks selle abil luua interaktiivseid õppeprogramme, eriti selliseid, mis eeldavad väljasõite või spetisaalse kalli riistvara olemasolu. TalTech Mereinstituudi laevajuhtimise simulaator on näiteks väga hea füüsilises ruumis eksisteeriva VR tehnoloogia analoog. Ka VR tehnoloogiaga saaks samamoodi harjutada laeva sildumist, katsetada erinevaid ilmastikutingimusi ja panna ümbruse niimoodi kõikuma, et inimestel läheb südagi pahaks. 

Kujuta ette kui võiksid minna näiteks Jaapanisse ja kõndida Osaka tänavatel, uudistada sealseid poode ja rääkida kohalike inimestega, kuid seda kõike kodust lahkumata! Sa võid seal minna Matcha kohvikusse ja isegi matcha pannkoogi soetada, kuid ei saa seda süüa! Kujuta ette, mida kõike võime kogeda, pannes  pähe vaid paari prille. 

Stopp. Kõlab küll väga ahvatlevalt, kuid kas see ei ole mitte düstoopiliselt hirmutav. Oleme juba praegu rinda pistmas noorte nutisõltuvusega, ja muide nendest noortest saavad kohe varsti nutisõltlastest täiskasvanud, kes pevad kasvatama lapsi, edendama majandust ja kaitsma riiki. Kui arvutimängudesse pagemine on juba praegu suurele osale inimestest niivõrd ahvatlev siis kuidas saame seada piire võrdselt ahvatlevale ja palju mitmekülgsemale, kuid veelgi reaalsemale kogemusele?

Kujutage ette tuleviku last Martinit. Ta on loonud endale virtuaalreaalsuses virtuaalse sõbra, kellega ta käib koos Minecrafti mängimas ja hulgub selle sama sõbraga samaaegselt nii Sao Paolo, Barcelona kui ka Taipei tänavatel! Sellise lapse päriselusse meelitamine saab olema kee-ru-li-ne. Päriselu lapsed ütlevad mõnikord nõmedasti ja ei taha üldse neid mänge mängida. Tänavad on kogu aeg samasugused ja supervõimeid ei ole. Päriselus peab hommikul vara tõusma, koolis käima ja koduseid ülesandeid tegema. Võib-olla ongi ka kool ja kodused ülesanded juba VR-i üle viidud. See oleks veelgi hirmutavam.

Noore inimese meel ei suuda veel küsida kriitilisi küsimusi. Just noorena saadud kogemused on kõige olulisemad kujundajad meie käitumismustritele ja põhimõtetele. Kuidas teeme selgeks noortele, mis on erinevus päris- ja virtuaalmaailma vahel ning milleks üldse pärismaailma vaja on.

Juba praegu jagas üks õpetaja oma ahhetamapanevaid kogemusi ja seda vaid seoses veebikoosolekutega. Õpetaja, kes andis Zoomi vahendustel lastele tundi ja polnud nendega päris elus kohtunud sai muuhulgas ühelt vanemalt sellist tagasisidet, et pärast tunni lõppu oli õpilane vanemalt lisa nõudnud, arvates, et teisel pool ekraani kõnelev pedagoog on kõigest väga interaktiivne ja huvitav teleprogramm. Olles oma pliiatsi ära kaotanud, pakkus üks teine õpilane, et võib õpetaja juurde tulla ja aidata tal otsida, küsis korterinumbrit. Poiss elas Hiinas ja ju tema kõik sõbrad elasdki samas suures kortermajas. Poisil puudus igasugune arusaam kontinentidevahelisest kaugusest. 

Arvutimängude ja filmide, eriti märuli- ja animatsioonifilmide, sage probleem on see, et neis ei kehti loodusseadused ega füüsikareeglid. Kui päriselus oleks pidanud filmikangelane juba viis korda sussid püsti viskama siis filmis tõuseb ta taas jalule, näol veelgi sihikindlam ilmega kui varem. Kui arvutimängus võid sa suurel kiirusel moottorratta seljas vastu puud sõita ja lähed seejuures puust läbi siis päriselus on sellel palju kurvemad tagajärjed. Virtuaalmaailmas võib sealsetele tegelaskujule ükskõik mida teha, sealjuures põhjustada ebameeldivaid füüsilisi aistinguid või isikut solvata. 

Paljud on ju kuulnud seda pealtnäha armsat lugu, kuidas väike laps vajutas sõrmedega aknaklaasile, et aknalaual olevat tuvi suuremaks teha. Kuidas me hakkame õpetama lastele, kes veedavad palju aega ülimalt realistlikus ja võimalusterohkes virtuaalmaailmas, kuidas on päriselus kohane käituda. Et kui kellelegi panniga vast nägu virutada siis sellel inimesel on päris tunded, päris elu, päris perekond ja päris asjad, mille eest vastutada?

Küsimus ei ole mitte selles kas, vaid kui palju tekib meil juurde virtuaalmaailma sõltlasi. Milline on ühiskonna valmisolek pakkuda nendele inimestele ravi ja lõimida nad ühiskonda? Mul on olemas tuttava tuttava põhjal näide, kus juba gümnasiumi eas poiss ei olnd veel mitmendal katsel põhikooli lõpetanud. Sageli kui ta oli lubanud lähedastele, et läheb sel päeval kooli, oli ta hoopis terve päeva arvutimänge mänginud. Arvutimängude liigkasutamine on väga halvasti mõjunud ka ühele väga lähedasele suhtele minu elus. Milleks sotsialiseeruda kui on võimalik lihtsamat teedpidi minna?

Veel hullem on kui needamad inimesed hakkavad omakorda lapsi kasvatama. Nihutatava baasjoone sündroomi tõttu (shifting baseline syndrome) võib päris maailmas kordasaadetav omandada aina vähem tähendust. Milleks saatagi laps õue mängima, sealt võib ju veel puuke saada (unustades päevavalguse kasuliku mõju silmadele ning liikumise vajalikkuse vaimse ja füüsilise tervise säilitamisel). Tuletan meelde, et näiteks osades Lõuna-Euroopa maades on mõeldamatu minna metsa ja sealt näiteks mustikaid süüa (need on ju mustad ja äkki isegi mürgised!). See on praegu kurb reaalsus. 

Kas meie ühiskonnal on piisavalt raha, et võidelda veelgi enam süveneva elustiilist tingutud rasvumise, südame- ja verseoonkonnaaiguste ja II tüüpi diabeedi pandeemiaga kui me loome veel ühe väga elujõulise alternatiivi, mis vähendab inimeste liikumiskogemust veelgi. 

Kuidas me arendame inimeste sotisaalseid oskusi kui nad veedavad suurema osa ajast väljamõeldud tegelaste keskel? Lõppude-lõpuks on virtuaalreaalsus vaid kellegi fantaasia vili ja see saab eksisteerida vaid nendes raamides, milles see on loodud, päris elus jäävad inimesed siiski toimima ettearvamatult ja õunad kukuvad alati puu otsast alla. 

Uute tehnoloogiate ilmsikstulekul on ikka esitatud kriitilisi küsimusi ja pälvitud vastuseisu. See on täiesti normaalne ja vajalik, kuid ei tohiks olla tingimata takistuseks tehnoloogiate kasutusele võtmisel. Tark oleks lihtsalt valmistuda enne kui probleemid käes on. Olen ülereguleerimise vastu, kuid leian, et virtuaalmaailma kasutamine vajab seadusandjatelt, antropoloogidelt ja sotsiaalteadlastelt varajast tegutsemist, et juba praegu ühiskonda selle uue tehnoloogia tulekuks ette valmistada. See tehnoloogia on praegu (2024. aastal) veel väga kallis, Apple Vison Pro komplekti hinnad algavad 3500 eurost, kuid teades tehnoloogia arengu kiirust, on minu prognoos, et see tehnoloogia on laialdaselt kättesaadav nii umbes 10 aasta pärast, mis on ühiskonna mõttes juba peaaegu homme.