Noore ema mõtted perepoliitikast
Tunnen, et meediaruumis on jäänud laste saamisega seotuga kõlama vaid negatiivne. Näiteks niipea kui Instagramis huvituda laste saamisega seotud sisust, hakkab algoritm ette söötma postitusi sellest, kuidas sünnitusjärgne aeg üle elada. Sa oled kurnatud. Magamisest ära unistagi. Keha, mis on teinud rasket tööd, on lõtvunud, venitusarmiline ja rasvunud. Keegi loetleb üles kõik viisid, kuidas mees on talle toeks olnud, et sünnitusjärgne periood üle elada, mis tähendab põhimõtteliselt absoluutselt kõigi koduste kohustuste üle võtmist. Kuid kes Instagramist ei huvitu, saab sarnase negatiivse kuvandi mujaltki: vanaemale loodi televisiooni vahendusel arusaam, et kõik lapsed on haiged.
Värske emana tahan seda negatiivset kuvandit pisut murda. Minu lapsesaamise kogemus on olnud ülimalt positiivne. Ei ole magamata öid. Laps hakkas sünnist saadik öösiti korralikult magama. Ei ole liigset väsimust. Minu kohta arvati, et ma ei saa sünnitada, kuna mul on kitsad puusad, et ma ei saa imetada, kuna rinnad on väiksed ja mehel oli arusaam, et põhimõtteliselt jään pärast sünnitust pikaks ajaks voodihaigeks. Kõik need uskumused osutusid alusetuks. Sünnitus kulges ladusalt. Sünnitusjärgselt taastusin kiiresti, juba viis päeva pärast sünnitust silkasin üle hoovi lilli toonud sugulastele ust avama. Ma tegelikult jõuan duši all käia ja tervislikult toituda, kuigi mees ei jäänud pärast lapse sündi isapuhkusele. Mul tegelikult on aega iseendale, lihtsalt see on päeva peale teistmoodi lühemate juppidena jaotunud kui varem ja saan seda kasutada teisiti kui varem. Pärast lapse sündi ilmus ootamatult välja tugivõrgustik, millest ma ei osanud unistadagi. Ja kui mõni päev kujunebki lapse eest hoolitsemine eriti pööraseks ning ta on nii endal kui minul juba mitmeid riideid täis oksendanud, võtan asja huumoriga. Mul on ka vedanud mõistliku lapsega, kes nutab vaid siis kui midagi on häda. Mõistan, et on ka peresid, kellel ei ole niimoodi vedanud. Ma aga harisin end enne lapse saamist rohkesti (lapse uni, imetamine jne), et igaks olukorraks oleks tarkus varnast võtta ning valmistusin hullemaks, et hiljem olla positiivselt üllatunud. Eks paistab, mis juttu ma räägin kui tulevikus töö ja pereelu ühendama pean, kuid olen ka selles suhtes optimistlik, sest mind on õnnistatud ülimalt toreda tööandjaga.
Seda kui palju lapse saamine väljaminekutele lisab, ülehindasin esialgu korralikult. Ühte väikest last saab kasvatada ka ühe-kahetoalises korteris ja kallim asi, mis talle imikueas soetanud olen, maksis 169 €. Okei, no endale lubasin ka sünnitoetajat, mis oli oma hinda kuhjaga väärt ning spetsiaalseid imetamise riideid, mis tõesti teevad imetamise väga mugavaks. Palju on abiks olnud ka sõprade ja pere lahked kingitused. Mulle ei meeldi tarbimiskultuur ja põhimõtteliselt kõik asjad soetasime kas kasutatult või saime sõpradelt. Üleüldse katsun järgida põhimõtet rohkem on vähem ja enamus sisseoste teeme siis kui selleks tekib päriselt vajadus. Igasuste asjade omamine tekitab minus stressi, seega jätsin ostmata mitmes asjad, mida “beebi kindlasti vajab” nagu spetsiaalsed küünekäärid, vannitermomeetri, fotosessioonid emmele, salvräti soojendaja jne jne. Kuna väljas käimised on vähenenud ja ka kaubanduskeskusesse šoppama, trenni ega iluprotseduuridele ei ole väikese lapsega praktiline minna, polegi kulutused suurenenud.
Tõsi, üks asi, milleta elu väikese lapsega paganama raske võib olla, on auto. Kui auto on juba olemas, on hästi, aga kui tekib vajadus uus soetada, on küll suur väljaminek. Tunnen eriti tugevalt, kuidas ilma autojuhilubadeta oleksin partnerist ja taksost väga sõltuv, sest ühistranspordiga logistamist ikka nii väikese lapsega ette ei kujuta. Seetõttu on mul hea meel, et selleks, et autoõnnetuse järel autoga sõitmise hirmust üle saada, autojuhiload tegin.
Eestis on maailmatasemel toetus- ja meditsiiniline süsteem. Kogu rasedusaegne jälgmine ja sünnitus läksid mulle maksma täpselt 90 €! USA pered ei usuks. Nii palju maksis kolm päeva sünnitusjärgselt perepalatis, kuid kui seda ei raatsi maksta, saab ka odavamalt või koguni tasuta. Enne sünnitamist emapuhkusel olles palk lihtsalt tiksus ja tekkis küll tunne, et milline privileeg on elada praeguses ajas ja kohas. Asjaolu, et Tallinna linna 1000€ sünnitoetusest ilma jäime kuna üks vanem pole Tallinnasse sisse kirjutatud, morjendas pisut, kuid sain sellest üle. Ükskõik mis plaane tehes ei tohiks kunagi loota toetustele, need on vaid tore boonus. Kui Eestis ka vanemahüvitist ei makstaks, tuleks muidugi teisiti planeerida ja perede elu oleks raskem. Aga oleme nii väike rahvas väikese iibega, et boonuste vähendamine oleks lihtsalt väga ebapopulaarne otsus.
Siiski toetan väga Isamaa algatust siduda vanemahüvitise summa keskmise palga kasvuga, kuna mitme järjestikkuse lapse saamisel jääb see summa mõne aastaga ajale jalgu küll, eriti arvestades viimaste aastate inflatsiooni taset (1).
Kõigest hoolimata räägime muudkui aina langevast sündmusest. Kui võin välja öelda oma ausa arvamuse siis ükski peretoetus ega maksusoodustus seda ei muuda, seda ei ole pikaajaliselt suutnud saavutada ükski riik, kuigi Ungaris ja Prantsusmaal on saavutatud ajutist edu. Suurendatud toetused on pigem pannud soovitud lapsed just sel ajahetkel sündima, kuid ei suurenda lõplikku saadud laste arvu. Põhjus, misks rohkem lapsi ei sünni, on nii mitmetasandiline, et seda ei ole minu arust põhimõtteliselt võimalik lahendada, kui me just ei taha tagurlikku maailma tagasi pöörduda, vähendades naistele hariduse ja rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust. Selleks, et sünniks laps, on vaja nii mitmete pusletükkide kokkulangevust: kindlat partnerit, mõlema partneri tahet, stabiilset ja püsivat sissetulekut ning head õnne. Samuti on lapse tegemine ikka üllatavalt pikk protsess. Kui räägime täna iibe tõstmisest siis reaalsuses täna soovitud lapsed sünnivad heal juhul üheksa kuu, kuid võib-olla ka alles aasta, kahe või kolme pärast. Kui lisada ajaskaalasse veel ettevalmistus: omandada hea haridus, tõusta karjääriredelil aktsepteeritavale tasemele, elada partneriga üle kriis või paar, et oma suhtes jätkuvalt kindel olla ja koguda raha korteri sissemakseks siis voilá, lapse tegemisest on saanud ligi kümneaastane protsess alates hetkest kui soov last saada end esmakordselt ilmutas!
Iibe küsimuse lahendamisel vaadatakse aga minu arust järjepidevalt mööda paarist olulisest aspektist. Selle asemel, et küsida, miks naised lapsi ei taha või paremal juhul küsida, miks mehed ja naised lapsi ei taha, tuleks küsida, mis on meie ühiskonnas sellist, et lapsi ei sünni.
Esiteks võiksime vaadata lahutuste statistikat. Eestis lahutatakse umbes pooled abieludest (2). On leitud, et suurim risk lahutuseks on esimese lapse 2-6. eluaastal. Millisesse peresse peaksid teised ja kolmandad lapsed sündima kui ei ole enam peresid?
Teiseks ei võeta arvesse kui suur kogus noori inimesi kolib töö, õppimise või armastuse tõttu Eestist ära. Nende lapsed lihtsalt sünnivad teises riigis. Alles hiljaaegu kuulsin Rootsis elavast Eesti mehest, kes oli saamas 12. last. Kuidas saaksime motiveerida neid inimesi tagasi tulema? Kas meie tööturg on neile ja nende partneritele piisavalt konkurentsivõimeline? Üks huvitav infokild on see, et 90ndatel sündinud põlvkond, kes peaks praegu olema kõige usinamalt sünnitamas, on Eesti ajaloo üks kõige liikuvamaid. Seda tänu sellele, et vahepeal liitusime Euroopa Liiduga ja Schengeniga ning avanesid töö- ja õppimisvõimalused välismaal. Hinnanguliselt elab välsimaal 190 000 Eestlast ja projetseerides Eestlaste vanuselist jaotust ning sündivust nendele, sünnib aastas ligi 1300 Eestlast välsimaal. Kui nad sünniks Eestis, oleksime taas maagilise 10 000 sünni piiri ületanud. Õnneks siiski pöördub osa välismaal elavatest Eestlastest ka tagsi.
Kolmandaks seisavad kahjuks mitmed paarid silmitsi probleemiga, et kuigi last “tehakse” siis ta ei tule ega tule. Kui see oleks minu teha siis tõstaksin viljatusravi kompensatsiooni kõrgemale kui praegused 40 eluaastat. Ka neljakümnendates aastates paarid soovivad lapsi ja tihti misiganes põhjusel lapse tegemiseni varem ei jõutagi.
Peaksime ka ühiskonnas kõnelema rohkem sellistest tabuteemadest nagu raseduste katkemised, viljatus ja viljatusravi. Lähedane inimene sinu kõrval võib neid teemasid praegu raskesti läbi elada, kuid ei saa vajalikku tuge, kuna ei julge sellest rääkida.
Samuti parandaksin kooli õppekavades teadlikkust viljakuse ja selle hoidimise teemadel, sest praeguses bioloogia tunnis käsitletakse vaid inimkeha anatoomiat ja inimeseõpetuse tunnis seda, kuidas rasedust ja suguhaigusi vältida (mis on ka tingimata vajalik teema, kuid katab vaid pool tõest). Siis võibki noortele jääda mulje, et rasedaks jäämine on justkui iseenesestmõistetav, kuigi see ei ole paraku paljude paaride jaoks reaalsus.
Samuti on tänapäeva ühiskonnas pereväärtused tahaplaanile jäetud. Minu hinnangul perkonna loomist ei väärtustata piisavalt. Enne tuleb eneseteostuse tulemusena mõttesse ikka karjäär, raha ja kiire auto.
Lõpetuseks, olen mõelnud, et kas selleks, et vanemlust kui rolli rohkem hinnata, ei võiks hakata ema ja isa kasutama kui aunimetust, nii nagu doktorit: näiteks Dr Mari Maasikas ja Isa, Harri Kaalikas.
Viited:
Kommentaarid
Postita kommentaar