Rustikaalne kogemus Madeiral ehk lugu sellest, kuidas me kohale jõudsime

Otsustasime mehega enne lapse sündi veel korra kahekesi koos reisil käia. Kuna tuttavate kogemus oli hea ja aastaaeg seda soosis, sai talviseks puhkuseks valitud Madeira. Kahjuks aga kujunes meie reis üsnagi ebaõnnestunuks ning me ei soovi siiani kumbki mehega seda meenutada. Kuigi reisi jooksul andsid tooni mitmed erinevad seigad siis esimene päev andis kätte bemollis helistiku, mida me enam lõbusamaks muuta ei suutnudki.

Meie kohale jõudmine ja kogemus ööbimiskohaga meenutas tragikomöödilist armastusfilmi, kus paarike satub vanasse maamajja, kus hakkab igasugu asju juhtuma. Veetsime esmalt ilusa päeva päikselisel lõunarannikul, vaadeldes laavakivistel rannakaljudel metsikuid krabisid, jalutades rannapromenaadil ja süües hea eine. Niipea kui võtsime suuna läbi mägedevahelise, pilvedesse mattunud ja vikerkaarelise kanjoni, mis nägi välja kui asukoht teiselt planeedilt, põhja poole, ilmutasid ennast tugevad vihmasajud, taustal kaikumas kõvad plaksatused lähedalasuvatest õhkamistest. Madeira maanteed ei ole nõrganärvilistele. 50-minutiline sõit lennujaamast Sao Vicentesse korvas sel suvel saamata jäänud Linnanmäki ameerika mägede kogemuse. Pilvedesse mattunud müstilisusega laotatud mereäärsesse mägilinnakesse kohale jõudes muutusid teed aga kitsamaks ja väga-väga järsuks. Meie vaene pisikese mootoriga Fiat ähkis ja puhkis esimese käiguga järjekordsest nõlvast üles rühkides. Pidurid olime juba ettenägelikult varasema peatuse käigus nagu kerisekivid veega üle kallanud, sest ka käiguga pidurdamisest ei olnud kohati küll. Näis, et ka teistel oli pidurdamisega raskusi, miks muidu möödusime maanteel viie auto ahelavariist. Nüüd siiski tagasi Sao Vicente juurde. Olin küll navigatsiooniks kaardi ette võtnud, kuid suutsime kusagilt tänavate rägastikust vale pöörde teha ja näis, et oleme keset järske kallakuid lootusetult eksinud. Niisama ehku peale ümber nurga tagsipöörde tegemine ei tundunud enam ahvatleva mõttena, sest niivõrd pingul olid meie mõlema närvid nendest ca 30-kraadise kallakuga kitsukestel teedel manööverdamisest. Leidsime ühe kiriku ees arvestatava parkla ja olles juba peaaegu kohal, leidsime, et teeme viimased paarkümmend meetrit otsinguid jalgsi, kuna me polnud kindel, kas tahame autoga järjekordse pöörde tagant hakata ülesmäge kündma ja kas seal majale lähedal üldse kuhugi parkida on. Vihm oli vaibunud ja hakkmata vihmajopet kohvrist välja otsima, lootsin need paarkümmend meetrit kuiva nahaga kauaoodatud ukseni pääseda. Kus sa sellega! Olles u 30 meetrit õige koha leidmisest, pääsesid taevaluugid niimoodi valla, et olin hetkega märg. Otsides paaniliselt rajus sajus õiget maja numbrit, leidsime varjualuse hoopis naabrimehe katuse all, kes oli seal suitsu tõmbamas. Ka üks perekond kahe lapsega otsisid sama katuse alt pelgupaika. Nüüd, kuivas olles, oli mul aega ümbritsevat vaadata ja nägin, et olime juba tõesti õige maja ette jõudnud. Vaja oli veel vaid võtmeboksist võtmed saada ja välisukseni jõuda. Jookisn üle tänava, pusisin pisut võtmekarbi kallal, haarasin võtmed ja asusin välisust otsima… mida aga polnud. Võti, mis mul oli, näis sobivat ühe väikese ukse lukuauku ja mõtlesin endamisi, et pärast osutub valitud AirBnb hoopis mingiks kuuriks. Välisuks õnnestus mul lahti saada kolmandal katsel ja ukse taga oli - kuur! Kitsukesse ruumi oli ladustatud hunnikus mööblit. Panin ukse taas targu kinni, aga olles endiselt vihma käes, tuli leida uus uks. Sass nägi, et võtmekimbus oli ka teine võti. Vaatasin nõutult ühte kinnist jalgväravat ja katsusin teist, kuid mul ei olnud ühtegi suunist selle kohta, milline oleks õige uks või kustkaudu majja pääseda. Vihma kallas endiselt nagu oavarrest. Sass avas väljaspoolt ühe jalgvärava sees oleva haagi ja suundus trepist üles. Trepi lõpus asuski õige uks! Olime ööbimispaigas, küll märjad, aga siiski.

15-kraadise toatemperatuuriga vihmase põhjaranniku majas ei olnud loomulikult kütet. Esialgu ei olnud me kindlad, kas oleme õiges kohaski. Kuulutuse juures olevad pildid olid tehtud nii viletsalt, et nende põhjal polnud võimalik maja üldilmest aru saada. Kuid varasema 73 külastaja kogemus oli ülikõrge ning sageli mainiti, et vanasse majja sisustatud korter on päris elus palju ilusam kui piltidel. Esmane hõng oli sellel majal tõepoolest lihtsalt vana. Kopitanud lõhn. Suutsime tuvastada kogu ruumi peale ühe soojapuhuri. Sassil läks loomulikult kogunenud rõskusest tekkinud hallituse peale nina kinni. Mina leidsin kööginurgast suure hunniku tolmu, mis peletas igasuguse soovi seal köögis süüa teha. Appi, mis iidne maja see on! Õues paistis olevat lopsakas aed koos võrkkiigega ja sellele vaatav terrass, kuid et me olime juba pealaest jalatallani märjad, ei söendanud me õue minna ja jätsime selle ilu avastamise teiseks korraks. Kuna ma olen just pikast külmetushaigusest taastumas, olid märjad riided ja külm tuba viimased asjad, mida soovisin. Avastasime maja, mis kulges läbi esimese ja keldrikorruse. Ei saa salata, see oli boheemlaslik karakteriga koht. Midagi sellist, kus joogavestlusi korraldada või kus mõni kirjanik retriidid loometööd edendamas käib. Olles end pisut kogunud, suundus Sass autost asju ära tooma, mina asusin keldrikorrusel avastatud kaminat läitma. Kamin kujunes selle korteri vaieldamatuks südameks, olgugi et majutuse kirjelduses ei olnud seda mainitud. Nagu ei olnud keegi maininud ka kopituse lõhna. Jah, olin selle kohta uurinud ja välistanud ööbimiskohad, kus kopitust mainiti. Ärge arvake, et ma ei teinud eeltööd, uurisin hoolega mitmete eeinevate asukohtade pakkumisi ja hinnanguid, see tundus parim, aga kohale jõudmine oli lihtsalt niivõrd ebaõnnestunud. Võib-olla homne päev avab see maja meile oma tõelise võlu. Tänasel õhtul kogunesime aga ahju ümber nagu kassid sooja otsimas. Panin tähele, et diivan asus kaminale kahtlaselt lähedal ja nihutasin seda pisut eemale. Sass saabus koos kompsude ja õuest tee pealt leitud avokaado ning cherimoyaga. Sain nüüd sooja pesu selga panna, kuid niiske pusa pidi siiski jääma, see oli mul ainus. Tuba oli endiselt külm ja rõske, aga kamina ruumis diivanil või vaiba peal lesimist võis isegi romantiliseks pidada. Pidasin targemaks ka teed keeta. Tee valik oli kesine, leidsin ka kaks tassi. Kui veekeedukann oli 10 sekundit podisenud, lõid korgid välja. Et siis kahte seadet korraga siin majas kasutada ei saa… Korgid tagasi sees, keetsin tee lõpuni ning lülitasin seejärel puhuri uuesti sisse. Sellel masinal oli ikkagi oluline ülesanne mu botased kuivaks saada. Jõime teed, sõime pumpernikkelit ja leitud hõrku cherimoyat. Vahepeal läksin ülesse hambaid pesema ja Sass hõikab, et padi, mille ma kamina kõrvale jätsin, oli juba suitsema hakanud ja peaaegu põlema läinud. Mis padi!? Olin olnud hoolas, diivanit kaugemale nihutanud, isegi vaiba serva tagasi keeranud, aga seda patja ma ei märganud! Nojah, pime oli ju ka, sest ma ei leidnud tuld, mis seda pimedat nurka, kus see padi kamina kõrval seisis, valgustaks. Padi päästetud, jätkasime oma nüüdseks aina enam kummaliseks kippuvat õhtut. Wifi parool ei töötanud. Kirjutasin selle järele pärimiseks omanikule. Kurtsin ka meie konarliku saabumisloo ja pärisin köögi käterätikute kohta, sest neid ei olnud. Õnneks vastas ta kiiresti ja saime parooli. Omanik mainis ka, et elektrivõrk on kesine ja seetõttu pole ka saanud konditsioneeri paigaldada. Saare viga. Puhkasime diivanil, olime ju siinse aja järgi juba kella neljast hommikul liikvel olnud. Laotasin oma juuksed üle diivani ääre kamina poole, et needki kuivada saaks ja kõrvetasin seejuures oma käe vastu diivani kunstnahka ära! Otsustasime diivanit veel eemale nihutada, nii palju kui ruum mahutas. Selle käigus läks vaip kortsu. Palusin Sassi, et ta diivani serva kergitaks, et ma saaks vaiba diivani alla tagasi sokutada. Tema tõstis hoopis vaipa, ajades seejuures diivanilaua kummuli, teetassi põrandale ja kildudeks, põranda ja vaiba märjaks! Loomulikult ei olnud meid varustatud ühegi lapiga või kühvli või harjaga. Või kui oli, ei õnnestunud mul neid leida. Püüdsime siis WC paberi abil vaipa ja põrandat kuivatada. Oi jah. Sass käis wc-s pissil ja märkis, et vannituba on nii külm, et pissist tuleb auru. Kuna tal on hallituse vastu mingi allergia ja tal läheb nina kinni siis otsustas ta alla diivanile magama jääda, kuna seal on tänu kaminale rõskust ja kopitust vähem tunda. Kahjuks ei käi see diivan lahti. Mind ka ülesse üksinda külma magamistuppa ei kutsunud. Mõtlesin, et magan siis juba parem diivani ees pehmel vaibal, aga vaip on ka märg… Vähemalt oli köögi sahtlis kuumavee kott. Nad tunnevad oma klientuuri. Võtsin kuumavee koti kaissu, enne vee keetmist muidugi targu sooja õhu puhuri enne välja lülitades. 

Nii kõhedat ööd kui see seal, ma teist oma elu jooksul ei mäleta. Üksinda ülemise korruse kõleda toa kõledas voidis olles, nägin terve öö erinevaid unenägusid sellest, kuidas keegi majja sisse tungis. Korra kui Sass üleval vetsus käis siis ehmatas keset ööd põranda kriuksumine päris ära. See polnud aga midagi kogu öö kaikuvate KÕMAKATE kõrval. Oli öö vastu pühapäeva ja kogu öö kajasid mägedesse ehitatava tunneli lõhkamisest ILGED KÕMAKAD. Iga sellise KÕMAKA saatel lõi kottpimeda toa ka pimendava kaardina vahelt hetkeks valgeks. See oli nagu magamine sõjastsoonis. Katsu siis niimoodi välja puhata. 

Hommikul ärkasin vara, kuna endiselt vältavate KÕMAKATE tõttu kadus magamise tuju ära. Piilusin alla veel magava Sassi juurde. Kamina ette kuivama jäetud jalanõud olid endiselt märjad. Kuna meil kummalgi ei olnud kaasas vahetustosse, võtsin nõuks olemasolevad kuivaks saada ja tegin kamina alla uue tule. Asetasin ettevaatlikult jalanõud otse kamina peale, teades, et varsti on kamin õige kuum ja see pole vist hea mõte. Käisin kahel korral all kontrollimas. Kamin ei olnud veel väga kuum, seega jätsin jalanõud soojenema. Suundusin üles rõdule hommikust sööma. Vaade lopsakale aiale ja rohelistele mägedele oli tõepoolest lummav, kui ainult hetkelist idülli poleks rikkunud need KÕMAKAD. 

Vaene Sass ärkas üles tossutaldade kummisulamise vingu peale. Küsis, kas tahan teda ära tappa. Appi! See käis nii kähku. Püüdsin ju olla ettevaatlik ja tahtsin parimat. Sassi (endiselt niisked) tossud õnnestus päästa aga minu omi mitte. Mõtle kui õudne, mis oleks võinud juhtuda… 

Tekkis tunne, nagu see maja oleks elus ja soovib meid iga hinna eest siit välja süüa. Seda me ka tegime. Me ei olnud nõus siin enam ühtki ööd veetma! Nii kõhe oli. Õnneks oli maja omanik mõistlik mees. Ta mõistis olukorda, et suvilaks mõeldud maja ei ole soojustatud ja on kütteta, kuna nõrk elektrisüsteem ei võimalda kütet paigaldada. Ka aknad tuleks välja vahetada. Ta maksis meile ülejäänud ööde eest raha tagasi ja ütles, et seda maja siiski talveks välja üürida ei saa.

Kuigi algselt olime plaaninud kaks nädalat samas kohas veeta siis siit edasi algas meie nipernaaditamine, kus olime iga paari öö tagant uues paigas. 24. detsembri jõuluõhtul kell kaheksa püüdmas pealinnas meeleheitlikult kõigi täis broneeritud hotellide seast endale öömaja leida 😕